“This Gift”
(Domino)
Šoti (eks)folkrokkarite uue plaadi kohta ei
tahakski nagu midagi negatiivset öelda. Positiivse muljega on kahjuks
umbes samasugune lugu. Domino standardite järgi lihvitud indipop
tähendab kalkuleeritud ning rangelt kontrollitud alternatiivi. Ja kes
oskaks seda paremini kui kunagine Suede’i dramaatiline kitarrigeenius
Bernard Butler. See mees produtsenditoolil tähendab kahte asja: palju
supermaitsekaid (ehk isegi liiga maitsekaid) kitarrisaunde ja ohtralt
poleeritust. Mis ei ole hea. Bernard on 90ndate kutt ja see kostab välja.
Kui aga Suede’i päästsid Brett Andersoni
glämmifetiš ja kõrvatorkav hääl ning Bernardi
laulukirjutamisoskus, siis Sons & Daughtersil on omapäraste
kõrvalekalletega veidi kehvemad lood. “This Gifti” lihtne
rifipõhine punk-rokk eeldaks rohkem räpakust, ninakust ja
pompoossemaid hittmeloodiaid. Pealegi on Adele Betheli tämber ja
laulumaneer häirivalt sarnane Gwen Stefaniga. Seepärast ongi kogu asi
kokku umbes nagu Gweni plaat, mida kunagi välja ei antud, sest tema leibli
jaoks oli see liiga indi, sõltumatute plaadifirmade jaoks aga liiga
meinstriim. Kesktee, nagu teada, ei vii just kaugele. 5