Sons & Daughters

“This Gift”

(Domino)


Šoti (eks)­folk­rok­ka­rite uue plaadi kohta ei tahakski nagu midagi negatiivset öelda. Positiivse muljega on kahjuks umbes samasugune lugu. Domino standardite järgi lihvitud indipop tähendab kalkuleeritud ning rangelt kontrollitud alternatiivi. Ja kes oskaks seda paremini kui kunagine Suede’i dramaatiline kitarrigeenius Bernard Butler. See mees produtsenditoolil tähendab kahte asja: palju supermaitsekaid (ehk isegi liiga maitsekaid) kitarrisaunde ja ohtralt poleeritust. Mis ei ole hea. Bernard on 90ndate kutt ja see kostab välja. Kui aga Suede’i päästsid Brett Andersoni glämmifetiš ja kõrvatorkav hääl ning Bernardi laulukirjutamisoskus, siis Sons & Daughtersil on omapäraste kõrvalekalletega veidi kehvemad lood. “This Gifti” lihtne rifipõhine punk-rokk eeldaks rohkem räpakust, ninakust ja pompoossemaid hittmeloodiaid. Pealegi on Adele Betheli tämber ja laulumaneer häirivalt sarnane Gwen Stefaniga. Seepärast ongi kogu asi kokku umbes nagu Gweni plaat, mida kunagi välja ei antud, sest tema leibli jaoks oli see liiga indi, sõltumatute plaadifirmade jaoks aga liiga mein­striim. Kesktee, nagu teada, ei vii just kaugele. 5