Suvekoolis on tema teemaks stsenaariumi analüüs. Mõni aasta tagasi Areenile antud intervjuus sõnas Louhi­mies (“Paha maa”, “Jäine linn”, “Käsky”): “Ma töötan harilikult vähemalt kahe kaameraga. Ja improviseerin väga palju. Põhjalikult läbi töötatud stsenaarium on küll kõige alus, aga ma katsetan alati igaks juhuks ka teisi variante. Nii tekibki harilikult palju seda materjali, mis filmi ei jõua. Aga digitehnikaga pole ka kahju rohkem üles võtta kui hädavajalik. No näiteks, võib-olla tuleb mul montaaži ajal mõte, et tahaks väga siia suurt plaani sellest tüdrukust. Ja siis on mul see olemas. Teine asi on dialoogid – ma tahan, et näitlejad räägiksid üksteisega nagu päris elus. Spontaanselt. Muidugi, stsenarist on näinud oma vaeva, et tekst oleks suupärane, aga võtteplatsil tuleb mõni asi ikkagi paremini välja. Ja minu eesmärk on luua keskkond, kus näitlejad usaldaks mind nii palju, et julgeksid katsetada. Nad teavad, et filmi jõuab vaid parim.”

Hetkel on režissööril arenduses Finlandia auhinnaga pärjatud Risto ­Isomäki “Sarasvati liiva” nimelisel koomiksiraamatul põhinev sci-fi öko-thriller lähituleviku süvamereuuri­jaist, kes leiavad merepõhjast iidse uppunud linna ning saladus – et kõik siin maailmas on omavahel seotud, üks lokaalne ökokatastroof ei jäta kunagi mõjutamata tervet planeet Maa ökosüsteemi – saab avalikuks.