Soome sisu ja ungari temperament Roma Aeternas
Ungarlase ja soomlanna Itaalias elav järeltulija on rahvusvaheliselt tuntuim Soome koomiksikunstnik. Peale selle näeb ta ankeetandmetes väidetust vähemalt 10 aastat noorem välja ning on vahetu, tõeliselt isikupärase häälega ja irreaalselt fotogeeniline nagu filmistaar. Räägime Laulasmaa SPAs, kuhu ta on põiganud paarinädalase Soome-“turnee” esinemistest, raamatuesitlustest ja autogrammijagamistest korraks aega maha võtma.
Millal ja miks sa otsustasid just koomiksikunstnikuks hakata? See ei ole ka Soomes just kõige konventsionaalsem karjäärivalik.
Sellist ühest otsusetegemist ei olnudki. Mulle lihtsalt meeldis lapsena koomikseid lugeda, kõike seda, mis teisedki: Tintin, Asterix, Donald... Jutu ja joonistamise kombinatsioon tundus hästi loomulik. Millalgi tuli äratundmine, et see on kutsumus – tää on mun juttu.
Sul on väga iseloomulik, kohe äratuntav visuaalne stiil. Kas selle väljatöötamine nõudis aega ja vaeva?
Ei, ma ei ole kunagi spetsiaalselt selle kallal töötanud. Joonistan lihtsalt nii, nagu tuleb ja mulle parasjagu meeldib, see ei ole teadlik valik.
Pealtnäha sobiks su pildikeel väga hästi lasteraamatute illustratsioonideks...
Jah... võib vist nii öelda küll, et selle välimuse ja sisu vahel on mingi vastuolu. Ikka leidub mõni, kes tuleb küsima, kas need raamatud on lastele, kaaned on ju ka värvilised, ja siis ma pean seletama, et ei ole, et sisu on ikka midagi muud.
Aga kes su õige sihtgrupp on – kui sa sellisest asjast üldse mõtled?
Ega ma eriti ei mõtle... eks ta ole noortest alates ja siis edasi. Ma saan fännikirju põhiliselt meestelt, aga arvan, et tegelikult loevad mu raamatuid rohkem ikka naised, sest mu peategelased on naised.
Su töid on avaldatud Skandinaaviast Hongkongini – kui palju publiku vastuvõtt üle maailma erineb?
Tegelikult ma ei tea, sest ma ei saa ega isegi otsi eriti tagasisidet. Aga juba see, et neid sellistes kohtades avaldatakse, näitab tegelikult, et nende sisu mõistetavus ulatub üle riigipiiride.
Eestist vaadates paistab Soome, kus on avaldamisvõimalused, publik ja tunnustus, nagu koomiksikunstniku unelmate maa. Ometi on siia kuulda, et Soome koomiksikirjastajad kaebavad väikeste tiraažide ja publiku huvipuuduse üle.
Soomes on kodumaise koomiksi positsioon parem kui mitmel pool mujal – aga muidugi võiks veel parem olla. On väga edukaid Soome koomikseid, näiteks “Viivi ja Wagner” [Juba-nimelise autori Helsingin Sanomates ilmuv tohutult populaarne lehekoomiks, mille kogumike tiraažid ulatuvad 40 000 eksemplarini]. Koomiksiringkonnas kardetakse, et selline üliedukas asi jätab kõik muu varju, kuigi minu meelest võiks asja vaadata ka nii, et võibolla rajab selle lai omaksvõtt järgmistele teed. Eelarvamusi on kahjuks ikka veel. Lihtinimene ei tea, et koomiksiga võib muudki teha kui superkangelasi. Ei kujutata ette, et sellega saab rääkida mida iganes.
Kas sa tead mõnda Eesti koomiksikunstnikku?
Ei tea... kas selline on nagu Veiko Tammjärv? Tema asju olen Stripburgeri kogumikes näinud. [Nendes Ida-Euroopa koomiksi esindusantoloogiates on muidugi ka Kati töid. Pärast tuleb välja, et ta teab küll Priit Pärna, aga mitte seda, et too on kunagi koomikseid teinud. Jutt läheb Eesti koomiksielule, ma räägin, et koomiksifoorumis on umbes 40 inimest, sisuliselt pole võimalust selle tööga midagi teenida ja Soome tüüpi omakustannus-kultuuri ei ole ega tule.]
No kunagi 80. aastate alguses oli Soomes ka umbes sama seis, mis praegu Eestis, et 40 asjast huvitatud nägu. Siis 80-te lõpus tekkis suur koomiksibuum ja nende vanade olijate seast tulid staarid, kes jäid ka pärast buumi vee peale, sest nemad tegid oma albumiteni jõudmiseks väga palju tööd. Mis rahasse puutub, siis Soomes on üks kuni kolm, kõige rohkem viis inimest, kes ainult koomiksite tegemisest ära elavad. Aga nemad on ka kõik esile tõusnud ise peale makstes - oma asju põlve otsas trükkides ja siis koomiksifännide kogunemistel ükshaaval müües. See kõik on muidugi selline noorte asi. Andekatel inimestel tekivad varsti tööd, mis võtavad aja ära, ja rahateenimise ja perekonna elatamise kõrvalt paljud kahjuks enam koomikseid ei tee.
Ahaa, netist sinu kohta infot otsides jäi mulle kuskilt ankeedist silma, et sa olid enda ametina kirja pannud: koduperenaine, koomiksikunstnik... Eestis nimetaks loominguliste ambitsioonidega naisterahvas ennast ilmselt enne sada korda vabakutseliseks kui koduperenaiseks.
Soomes võib selle üle uhke olla küll, seal on jõutud arusaamiseni, et emantsipatsioon peaks tähendama valikuvabadust, mitte kohustust karjääri teha. Minu meelest on see suur õnn, et ma saan kodus olla, lapsi kasvatada ja samas teha seda, mida armastan – koomikseid joonistada.
Milline su töödest sulle endale kõige rohkem meeldib?
See raamat, mida ma praegu teen ja mis sügisel välja tuleb – “Josef Vimmatu lugu”. Seal on mu esimene meespeategelane.
[kast või sidebar]
Kati Kovács (s. 1963) on kunsti õppinud Helsingi TaiKis ning elanud 1986. aastast peale Roomas. Koomikseid on ta avaldanud alates 1989. aastast ning pälvinud nende eest nii Noore Soome kunstiauhinna (1996) kui Soome tähtsaimad koomiksipreemiad, koomiksiseltsi aastaauhinna Puupäähattu (1999) ja äsja 2004. aasta Lempi Grand Prix. Isegi koomiksisõbralikus Soomes pole tavaline, et alternatiivsema stiiliga kunstniku teostest antakse välja kõvakaanelisi uustrükke.
Sõltumatule koomiksile tüüpiliselt on Kovácsi koomiksites palju autobiograafilisi jooni. Peategelane on enamasti autori alter egona käsitletav blondi tuka, suure suu ja viltuste silmadega täisvereline ja maise ellusuhtumisega naisterahvas (vaata pilti). Tihti räägivad lood tema suhetest meeste ja ümbritseva ühiskonnaga, ent suuri poliitilisi seisukohavõtte ei tasu neist otsida. Jutt käib lihtsalt elust koos sinna juurde kuuluvate argirõõmude ja murede, fantaasiate, seksi ja söögiga. Kovácsi pealtnäha lihtne, ehk pisut robustnegi joonistusstiil on lähemalt vaadates paindlik, info- ja emotsiooniderohke ning tema töödest kiirgab positiivset hoiakut ja huumorimeelt.
Raamatud
“Roheline rapsoodia” (1994, uustrükk 2004)
“Karu sell” (1996, kavandatav uustrükk 2005)
“Papplaps” (2001)
“Kuhu minek, Laura Liha?” (2001)
“Tsirkusesse meesteneelajaks” (2003)
“Vedamised” (2004, koos käsikirjutaja Pauli Kallioga)
“Josef Vimmatu lugu” (sügis 2004)
