Soomeugrilaste rahvuslikust iseloomust

Arvo Valton oskab nimetada vähemalt kuus tunnust, mille poolest oleme teiste soomeugrilastega sarnased.

Meie ajal on viisakas rääkida igasugustest vähemustest, olgu need kui tahes veidrad või köönakad, aga rahvustest kõnelda on piinlik, see on peaaegu põlatud natsionalismi ilming. Ent vanamoodne ongi mõnus olla.

Kui soomeugrilaste peale vaadata väljastpoolt, siis nähakse nendes üsnagi palju sarnast: natuke uimased, sissepoole pööratud, kõrvaletõmbujad, peaaegu uskmatud, ei viitsi teisi rahvaid vallutada, ihalevad loodusega omavahel olemist, vähe hoolivad võimust ja isandatest, laulavad venivaid laule ja tantsivad kohmakalt.

Egas asjata ole sündinud anekdoodid kuumadest eesti poistest või soomlaste jutukusest.

Keelehuvilised saavad ilkuda ka selle üle, et soomeugrilastel pole ju grammatilist sugu ja verbil tulevikuvormi, niisugune tõug peabki pikkamööda välja surema.

See, et nad on omavahel üsna mõnusad, küllalt töökad ja püüdlikud, toetavad üksteist hädas, ajavad ka piskuga läbi, üldiselt ei virise, see kõik on nagu rohkem siseasi ega puuduta välisvaatlejaid.

Olen tudengitele Tallinna ülikoolis nüüd mõnda aega lugenud soome-ugri kirjandusi ning püüdnud eritleda, mis neil kirjandustel on ühist (luules tulevat ju ilmsiks rahva hing). Loen järgnevalt siingi mõned ühendavad punktid ette.

Ennekõike see

, et elame enam-vähem samades looduslikes tingimustes, keset metsi, ligi jõgesid ja järvi, talume pakast ja pikki hämuseid öid, harime kehva põldu, armastame oma koduloomi ja sööme nad lõpuks ära. Looduskeskkond määrab ju vägagi inimese käitumist, iseloomu ja tema rahvaluulet.

Teiseks

see, et meie rahvaid on sõjakate naabrite poolt (kelle rahvuseks kujunemises oleme ise küll osalised) ikka kehvematele aladele tõrjutud või muidu vallutatud ja kiusatud, et meil on ühised vaenlased ja rõhujad, kelle rõhumisharjumused on kõikjal enam-vähem sarnased ja kes ümberrahvastamist on eriti just soomeugrilaste peal harjutanud.

Kolmandaks

see, et kuigi meie keeled on üksteisest kaugenenud vahest rohkem kui paljudes teistes keelkondades – sest lihtsalt meie ajalugu on pikem ja me oleme suhteliselt paiksed –, avaldub keeles rahva ajalugu ja mõtteviis. See avaldub eeskätt sõnade omavahelises seondumises, milliseid sõnapaare ja sõnarühmi nad moodustavad.

Neljandaks

: meie eluviisis, mis oleneb niisiis looduskeskkonnast, ja ajaloos, mis tuleneb meie asendist maailma turbulentsis, on üsna palju ühist ning see määrab ka meie käitumist, ­ootusi ja laule. Ja kuumas saunas käime igatahes ning oleme seda ka teistele rahvastele õpetanud.

Viiendaks

: mitu kristlust meist ka üle pole käinud, oleme jäänud siiski valdavalt loodususulisteks. Milliseid kombetalitusi me ka ei pea kõrgete tornide all, kisub ikka metsa poole. Ja kuigi vaatame ka oma kivirahnudele või põlispuudele või kirvega tahutud puuslikele kahtlevalt otsa, loodame siiski nendega asju tasa ja targu ajada, et sellest siis oma väikest kasu lõigata.

Kuuendaks

: meil on enam-vähem ühised või vähemasti sarnased eeskujud. Ei laenata ju mitte üksnes sõnu ja laule, vaid ka jumalaid ja vägilasi, tööriistu ja võtteid, vahetatakse kaupa ja jutustatakse üksteisele uskumatuid lugusid.

Aga muidugi on meie kultuuridel ka olulisi erinevusi, mis samuti tuleneb looduskeskkonnast ja eluviisist. Nii elavad mordvalased, marid ja udmurdid suurtes külades ja kogukond paneb ka htlemata käituma teisiti, kui käituvad hajaasustuse rahvad eestlased, soomlased, karjalased, kelle individualism on tähelepandav, või suurtel maa-aladel lausa hajali elavad kütid handid ja mansid, kelle üksteise toetamine on ellujäämiseks paratamatu, või ringi rändavad põdrakasvatajad neenetsid. Erinevused tulenevad kindlasti ka ajaloo sündmustest, naabritega läbikäimisest, pealesurutud õpetustest. Kui idapoolsetel soomeugrilastel on olnud kokkupuuteid araablastega ja türgi rahvastega, hiljem aga venelastega, siis meil siin läänetiival on valdavateks niinimetatud indoeurooplaste (kes hulk aega pärast meid siia mandrile imbusid) ja ennekõike sakslaste mõjud.

Aga on ka mitmeid erinevusi, mida on raske seletada väliste asjaoludega. Et eestlased on suured individualistid ning tänu sellele, et igamees tahab ennast teostada, ka üsna edukad. Komid on arukad ja ettevõtlikud, soomeugrilaste hulgas ehk parimad ärimehed; marilased on julged ja asjade algatajad, kuid mõnigi ettevõtmine võib lõpuni viimata jääda; udmurdid on töökad ja äärmiselt puhtuselembelised, oma tagasihoidlikkuse poolest ehk kõige sarnasemad eestlastega; mordvalased on kõige lustakamad ja pisut muretud, kuid lasevad end maha suruda vahest enam kui nende põhjapoolsed väärikad hõimlased. Ja nõnda edasi.

Ka on kõigi soomeugrilaste ausus ja heatahtlikkus tähelepanuväärsed. Aga eks saage ise nendega tuttavaks ja kujundage oma arvamus...