Teemasse süvenevad reisiraamatud on kaduv žanr, neid on asendamas juutuuberite värisev kaamera või globaalsed kokandussaated etnilistest köökidest. Ja ka maailm ise on juba „ära avastatud“. Seepärast tuleb pöörduda mineviku poole ja lugeda raamatuid, mis kirjeldavad sellist maailma, mida meie silmad ei ole kunagi näinud. Äsja ilmus eesti keeles olulise Soome esseisti, ajakirjaniku, reisikirjaniku ja luuletaja Olavi Paavolaise (1903–1964) postuumne reisikiri „Volga voolab nüüd Moskvasse. Kirjutisi Nõukogude Liidust“.

Paavolaisel õnnestus külastada 1939. aastal Nõukogude Liitu Hella Wuolijoe abiga (kes pöördus palvega tuttava tšekisti poole) ja teha seal kolmekuuline ringreis, käia Leningradis ja Moskvas, sõita jõelaevaga mööda Volgat ning jõuda kuni Taga-Kaukaasiani välja. Paavolainen on tähelepanelik vaatleja, kuid ta ei tauni otsesõnu nõukogude tegelikkust, mille tõeline olemus ei saanud talle teadmata olla. Ta vaatleb, näeb ja kirjeldab, kuid sõnad jäävad kurku kinni. Ta ei ole päriselt üks nendest Stalini poolt „ära tinistatud“ lääne intellektuaalidest, kes vaimustunult kiitsid eredates elektrituledes säravaid laiu alleesid ja mehiselt mürisevaid tehaseid, kuid ta pole ka tõerääkija. Tema suhtumises Venemaasse on midagi väga soomlaslikku – vaikimist, viha ja armastust ühekorraga. Raamat Nõukogude Liidust jäi omal ajal ilmumata, sest Nõukogude Liit tungis Soomele kallale, tulid talvesõda ja jätkusõda. Pärast sõda polnud raamatu jaoks samuti õige aeg, kuigi mõned artiklid reisimälestuste põhjal ilmusid venesõbralikes Soome ajakirjades samal ajal, kui Nõukogude kontrollkomisjon Helsingis Torni hotellis prassis.

Reisimärkmed ja osaliselt valmiskirjutatud peatükid leidis Paavolaise poeg oma pere suvila pööningult kastist viiskümmend aastat pärast isa surma. Kahe kirjandusteadlase abiga sai sellest kokku raamat. See on ilmekas oma ajastu dokument, mis täiendab juba varem Eesti Keele Sihtasutuse poolt välja antud Paavolaise raamatute rida.