Sõõrikud Kuressaare keskväljakule
Igas linnas, eriti väikelinnas, on keskväljak tähtsaim paik. See on koht, kuhu määratakse trehvunkse, istutakse jäätist sööma ja sõpradega vestlema. See on plats, kust kuuleb kõige kuumemaid uudiseid. See on linnaruum, kuhu minnakse ennast näitama ja teisi kaema. On omad kavalad kujundusnipid, kuidas saab väljakust koduselt intiimne paik - koht, mille linnakodanikud heal meelel omaks võtavad.
Hiljuti toimus Kuressaare Keskväljaku planeerimise ja kujunduse ideekonkurss, mille võitsid disainer Maria Pukk ja arhitekt Ivar Lubjak (OAAS arhitektid) tööga “Sõõrikud”. Eesmärgiks oli saada lahendus ajaloolise Keskväljaku uus kujundus, mis arvestaks nii ajaloolisi traditsioone kui kaasaegseid kujundusvõtteid ning loomulikult väljaku tänaseid vajadusi.
Autorid lähtusid oma töös Kuressaare keskväljakut ääristavatest 18.-19. sajandi hoonetest, mille dominantideks on teadagi Raekoda ning Vaekoda.
“Meie ideeks oli moodsa kujundusega väljaku vastandamine ajaloolistele hoonetele. Väljaku lahendus põhineb lihtsatel geomeetrilistel vormidel (silindrid) ning ehedatel materjalidel (betoon, puit, roostes metall), lastes niiviisi ümbritseval arhitektuuril särada,” selgitavad autorid.
Keskväljak on kaetud suuremõõduliste kohapeal valatud raudbetoonplaatidega, mis eri nurkade all ristudes liigendavad platsi. Väljakule on kujundatud omalaadne, eri suurustes betoonsilindritest väli. Silindrid on mitmesuguste kõrguste ja iseloomudega. Madalatel (kõrgus 45 cm ja diameetritega 4, 3 ja 1,5 m) on korraga mitu ülesannet – olla iste ja lillekast või üheaegselt iste ja valgusti. Suurim silinder (diameetriga 6 m) on aga purskkaev – tagurpidi pööratud nõiakaev, kus vesi voolab piki kaevu sisekülgi alla. Kaevu serva saab samuti kasutada istmena.
Taimerõngaga istmesilindrid on täidetud igihalja luuderohuga ja paigutatud väljakule vastavalt vaadetele, mis avanevad Rae- ja Vaekojale ning piki Tallinna tänavat. Taimena kasutatav luuderohi on Saaremaa märk, sest Eesti rannikualal taim ei kasva.
Iste-valgustid annavad platsile täiendavat valgust ning on eriti efektsed pimedal ajal, paistes juba kaugelt silma. Valguskehad on paigutatud sarnaselt taimekastidega silindri ülaserva, tekitades enda ümber istumissõõri.
Ka väljakuäärsed neljameetrised tänavavalgustid on roostes terastorust silinderpostid, mis on viimistletud opaalklaasiga. Tallinna tänava äärde on paigutatud samasugused roostevalgustid, ainult madalad (kõrgus 60 cm). Roostes terastoru idee tekkis väljaku ääres olevast kaubanduskeskusest “Ferrum”.
Väljakul on tähistatud suvekohvikute kohad, kuhu rajatakse lihtsad ja piireteta, teisaldatavad puitterrassid. Eesmärk on iga hinna eest säilitada väljaku avarustunne.
Konkursizhürii valis üheksast võistlustööst välja “Sõõrikud” seetõttu, et kogu väljak on lahendatud ühtse lakoonilise käekirjaga. Säilitatud on väljakuruumi terviklikkus, selle avarus ja ümbritsevate hoonete vaadeldavus. Meeldis ka välikohvikute avatus ja paigutus. Rõhutati just väikevormide diskreetset lahendust, mis ei hakka väljakul domineerima. Sõõrikute erinev sisu tekitab uudishimu, eriti põnev on nõiakaev. Miinuseks toodi aga väljaku katmine betoonplaatidega, mis ei ole vanalinnas vastuvõetav. Töö edasiarendamine lubab head tulemust.
Maria Pukk
s 1976, Tallinnas
1995 – 1999 Eesti Kunstiakadeemia, tootedisainer
1999 – 2001 EKA, disainimagister
2001 – EKA, keskkonnadisaini õppejõud, sügisest 2003 dotsent
2002 – OAAS Arhitektid OÜ, disainer
Ivar Lubjak
s 1973, Tallinnas
1991 – 1995 Tallinna Tehnikaülikool, ehitusteaduskond
1995 – 2000 Eesti Kunstiakadeemia, arhitekt
2001 – Arhitektibüroo Emil Urbel OÜ, arhitekt
2002 – OAAS Arhitektid OÜ, arhitekt
Osavõtt konkursidest:
2003 Kuressaare Keskväljak – 1. koht
2002 Vabaduse monument – 1. koht
2002 Mustjõe elamuala planeering – ostupreemia
2002 Tallinna piiritähis – 2.–3. koht
2002 Aaviku elurajooni avaliku ruumi kujundus – 1. koht
2001 Pärnu Kontserdimaja – äramärgitud töö
2000 Tallinna mereäärse ala planeering – 3. koht
Kuressaare fenomen ja teised
Arhitektuuriajaloolane Krista Kodres kiidab Kuressaare linnaplaneerimist
Eesti ehitab end üles! See viimase aastakümne kõnepruugis tavaliselt metafoorina kasutatud väljend on tõsi ka sõna-sõnalt. Eriti lähiaastatel oleme olnud ehitusbuumi tunnistajateks ja üha enam mitte ainult pealinnas vaid ka Tartus ja Pärnus, Viljandis ja Kuressaares. Ehitatakse valdavalt linna ja linna äärde, kuhu värvilised tootmis-, lao- ja müügihooned on juba moodustanud iselaadse urbanistliku maastiku. Teine ehitustsoon on linnasüda, kus rahvast käib läbi kõige enam ja kuhu kuhjub kõige rohkem tegevusi. Linnakeskuse maa ruutmeeter on tema “tootlikkuse” tõttu ka kõige enam hinnas. Seetõttu püüab iga arendaja maja püsti saada just sinna. Siinkohal tuleb vaid tagantjärele kiita Nõukogude korra vaesust, mugavust ja linnaehituslikke arusaamu, mille tõttu praegu veel veidi on, kuhu ehitada. 20. sajandil sündinud tihe linnakude on nüüd tekkimas ka Eesti linnadesse.
Linnakeskkonna “täis” ehitamine on samas tõstatnud rea probleeme, millest kõige ärevusttekitavamad on liiklus ja parkimine. Selle praktilise probleemi kõrval on aga üha enam teadvustumas nii avaliku (sotsiaaalse) linnaruumi vajalikkus “tihelinnas” kui ka sama ruumi esteetetiline külg. Ehitamise esirinnas rühkiva Tallinna puhul pole üksi probleemidest seni meeldivat lahendust leidnud, pigem vastupidi.
Teisiti on Kuressaarega, millest õieti tahtsingi kirjutada. Viibin selles saarelinnas küllalt tihti ja mulle on sealse linnavalitsuse oma linnaruumi loomisele lähenemine põhimõtteliselt sümpaatne. Linn on kõigi suuremate uushoonete püstitamiseks nõudnud arendajalt arhitektuurivõistluse läbiviimist ja esitanud ka omad väga selged nõudmised hoonete arhitektuurse mahu, kõrguse ja iseloomu osas. Seetõttu on Kuressaarde kerkinud õige suurusega, väikelinna olemasolevat mastaapi arvestavad ja seda kinnistavad majad. Sama sümpaaatne on, et järjekindlalt on tehtud panus hea kaasaegse arhitektuuri loomisele ja kes seni ei usu, et selline ka ajaloolisse linnakeskusse sobida võib, mingu vaatama.
Kuigi minu meelest ei saa kõiki arhitektuurseid lahendusi just õnnestunuks pidada – pean eelkõige silmas V. Künnapu ja A. Padriku sanatooriumikompleksi liigeputavat arhitektuurikeelt – võiks linnavalitsuse võetud suund olla eeskujuks mujalgi. Kuressaares ollakse “koha vaimu” olemasolust ja selle identiteetikandvast rollist teadlikud. Kiiduväärt arhitektuuripoliitika taga seisab äsja väikelinnade regenereerimise alal magistrikraadi kaitsnud peaarhitekt Lilian Hansar. Pärnu näiteks, kus loomulik linnaidentiteedi märksõna oleks “kuurortlinn”, sama arukusega silma ei paista ja tahab (kes tegelikult tahab?) “pilvelõhkujat”!
Äsja lõppenud ja seekord Kuressaare linnavalitsuse enda poolt ellukutsutud keskväljaku ümberkorraldamise arhitektuurivõistlus kinnitab öeldut. Raekoja ja Vaekoja vaheline keskse lilleklumbiga ringtee tõttu on Kuressaare süda seni olnud autode päralt, mille vahelt inimesed on pidanud elu ohtu seades läbi laveerima. Võistluse eesmärgiks oli selle asemele luua kõigile kasutatav plats, kus leiaksid koha kohvikud ja saaks korraldada linna ühisüritusi. Konkursi võidutöö (Maria Pukk, Ivar Lubjak) tekitab ajalooliste majade vahele uue ja rahuliku keskkonna, mis ei konkureeri väljakujunenud arhitektuurse situatsiooniga vaid lisab sellele malbes vormis vajalike uute funktsioonide võimaluse.
Eesti ehitab! Loodetavasti kasvab iga eestlase arusaam selle protsessi iseloomust, potentsiaalist ja paratamatusest. Paratamatusest ka selles mõttes, et kord tehtud valed otsustused – majad ja linnaruum – jäävad. Kui mõnusalt me end selles keskkonnas tunneme ja kui kauni linna järeltulijatele pärandame, on meie arukuse mõõdupuuks.
