Soovides paremat saatust
Argentinasse ilusamat elu otsima tulla otsustas Sonia koos täditütrega 12 aasta eest. Ta ei oma tänaseni ametlikku elamisluba, mis teeb temast siin riigis ühe arvukatest illegaalsetest immigrantidest - eri andmetel on sellises staatuses sisserännanuid Argentinas kuni üks miljon. Sonia ütleb, et ta ei ole oma dokumente korda ajanud, sest see on nii keeruline ja kulukas ettevõtmine.
Lisaks Peruule on illegaalsed immigrandid peamiselt pärit vaesematest naaberriikidest Boliiviast ja Paraguayst, samuti Ecuadorist, Rumeeniast ning Hiinast. Argentina valitsus on algatanud programmi "Suur Kodumaa" (Patria Grande), et julgustada illegaale oma riigis viibimist legaliseerima. Umbes 200 000 avaldust on selle programmi raames ka esitatud. Praktikas tähendab see seda, et ühel kindlal päeval on kõigil illegaalidel ilma igasuguste sanktsioonideta võimalik esitada avaldus elamisloa taotlemiseks.
Kuna Sonia on illegaal, ei tohi ta ka ametlikult töötada. Seetõttu teeb ta juhutöid, mille kohta liigub info nn mustal tööturul. Peamiselt on ta töötanud koristajana - paljud paremal järjel argentiinlased, kes omavad kinnisvara, pakuvad välismaalastele (peamiselt Ameerika Ühendriikidest pärit turistidele) kortereid, mille üürihinna sees on juba ka koristamisteenus. Kuna töö ei ole ametlik, ei anna see Soniale ei haiguskindlustust ega muid sotsiaalseid garantiisid.
Praegu töötab Sonia koristajana rikka ameeriklasest proua juures, kes kohtleb teda mitte kõige paremini. "Ega mul muud üle ei jää kui sellist kohtlemist taluda," ütleb Sonia. Vahel Sonia tööle ei jõua, sest midagi muud tuleb ette, ja päris tihti saabub ta kohale vähemalt pool tundi hiljem kui kokku lepitud. Mõnikord ei saa ta minna, sest vihma sajab liiga tugevasti. Sonial on mobiiltelefon, aga kuna helistamine on kallis, siis ta tavaliselt mittetulemisest või hilinemisest tööandjale ei teata.
Töökoha leidmine ei ole argentiinlastelegi kerge, liiati siis ilma paberiteta immigrantidele. Samas on tööandjaid, kes hea meelega kasutavad naaberriikidest sisserännanute odavamat tööjõudu, hiilides mööda nii mõnestki seadusest. Pealegi pidavat immigrandid olema ka usinamad töötajad - eriti boliivlased, kelle alandlikkus olevat tööandjale tõeline õnnistus.
Lisaks vabriku- ja ehitustöödele, koristamisele ning puuviljamüümisele on immigrantide osakaal märkimisväärne ka nende hulgas, kes töötavad nn prügisorteerijatena (kohalikus kõnepruugis cartoneros). See tähendab seda, et inimene (ning vahel ka kogu perekond) otsib tänavale heidetud prügikottidest välja selle, mida annab ümber töödelda, peamiselt papi ja paberi. Nii rändab olenemata linnaosast ringi hulk inimesi, kaasas kaherattaline käru, sorteerides prügi. Tullakse ka provintsist, mis tähendab ligi kolmveerandtunnist rongisõitu. Linnavalitsus on nende tarbeks pannud käima kord tunnis erirongi - et nad ei häiriks tavareisijaid.
Eluaseme leidmine ja üürimine Buenos Aireses on suhteliselt keerukas ja kulukas ettevõtmine. Et rentida korterit, peab sul lisaks nõutud summale olema ette näidata ka garantiikiri inimeselt, kes sind tunneb ning kellel on isiklik kinnisvara Buenos Airese piirkonnas. Korteri üürihind moodustab lihttöölise keskmisest palgast kaugelt rohkem kui 50% ning lisaks sellele on pakkumine tunduvalt väiksem kui nõudlus.
Üüritud majaosas, kus Sonia elab, on kaks tuba ning kö&ou ml;k ja üks vannituba, mida seitsme peale jagatakse. Sonia neljaliikmeline pere elab ühes väikses toas, samal ajal kui kõrvaltoas elab tema vend naise ja kolmeaastase lapsega. Vennanaine on jälle rase. Mõlema toa suurus on umbes kuus ruutmeetrit. Tegemist on majaosaga, millel ka väike siseõu ning kohustuslik koht liha grillimiseks. Vend ootab, et Sonia oma perega uue kodu otsiks, kuid Sonia abikaasa Cesario töö on ebakindel ning kui ühel hetkel enam üüriraha pole, mis siis saab. Pealegi elas Sonia selles kodus enne venna tulekut ning nemad Cesarioga muutsid selle ka elamiskõlblikuks. Lisaks kõigele rööviti Sonialt paar nädalat tagasi rongijaamas kõik tema säästud, uut kodu üürides peab aga maksma üüriraha vähemalt ühe kuu ette.
Paljud vaesemad immigrandid elavad kogukondades, mis on võtnud kohati lausa linnakute mõõtmed (kohalikus kõnepruugis la villa). Elamud on kokku klopsitud leitud (varastatud) ehitusmaterjalidest ning riigilt elektrit röövides elavad oma igapäevaelu tuhanded inimesed. Need kogukonnad on kui omaette maailm, kus valitsevad kindlad mängureeglid ja suhtumised. Võõrad ei ole teretulnud nähtus ning õhtuhämaruses ei soovitata lähiümbruses väga ringi jalutada.
Sonia ärkab hommikul kell 6 ning pärast koduseid toimetusi sõidab rongiga äärelinnast Buenos Airesesse, et nelja-aastased kaksikud lasteaeda viia. Seejärel läheb ta tööle ning siis poegadele järele. Kui Cesario töölt koju tuleb, peab olema toit laual ning kui õhtul Sonia mehele ütlemata kodu lähedale puuvilju läheb ostma, peab ta hiljem aru andma, kus ta käis ja mis tegi. Nädalavahetustel läheb ta lastega parki jalutama. Cesario töötab ka laupäeval ning pühapäeval tahab ta lihtsalt rahulikult kodus olla ja puhata - nii palju kui see võimalik on. Mõnda aega tagasi jäi üks kaksikutest haigeks ning see tähendas öiseid ärkamisi, mis Cesario eriti pahuraks muutis. Sonia ütleb, et Cesario on hea mees, aga väga armukade. Suure osa oma ajast veedavad kaksikud Adrian ja Daniel teleka ees videomänge mängides - see aparaat on nende kõige väärtuslikum ja tähtsam mänguasi.
Sonial on ka üks mure, mida ta hinges kannab. Tal on 12aastane tütar Lorena, kes elab vanavanemate juures Peruus. Sonia jäi rasedaks 20aastaselt, olles Argentinas elanud vaevalt mõned kuud. Lorena isa on argentiinlane, kuid teda ei ole Sonia pärast rasestumist enam näinud. Sonia läks tagasi Peruusse, et sünnitada tütar ning, jätnud Lorena ema-isa kasvatada (samal ajal sündis tütar ka tema emal), tuli tagasi Argentinasse, et toetada Lorenat rahaliselt. Paraku pärast 2001. aasta majanduskriisi ning poegade sündi ei ole tal olnud võimalik enam Peruusse raha saata ega ka sinna sõita.
Sonia ei ole oma tütart näinud juba kuus aastat. Aasta tagasi juhtus Lorenal õnnetus ning ta põletas oma vasakut õlga ning osa rinnast. Sonial ei ole võimalik teda käekõrvale võtta ning arsti juurde viia. Sonia vanemad on väsinud Lorena eest hoolitsemisest ning ükski Peruus elavast seitsmest õest-vennast ei leia aega ega tahtmist Lorenat aidata. Nii jätkab Lorena elu vanavanemate juures ühes väikeses Peruu külakeses, kandes vimma oma kadunud isa, hoolimatu ema ning kogu ebaõiglase maailma vastu. Tema ema Sonia teises riigis enam kui 3000 kilomeetri taga üritab päev päevalt elada oma uue perekonnaga - rõõmustades, kurvastades ning elu mitte &u uml;lemäära analüüsides.
