Soss ja tema naised – kindla peale minek

“Georgi” iseloomustab tegelastevahelise keemia puudumine ja dramaturgiline alapingestatus, leiab Jaan Ruus.

“Georg”
Režissöör Peeter Simm.
Osades Anastasia Makejeva, Marko Matvere, Renars Kaupers, Tõnu Kark, Elle Kull jt.
Stsenaariumi autorid Mati Põldre ja Aleksandr Borodjanski, lugu põhineb baritoni naise Asta Otsa mälestustel.
Esilinastus Eestis 4. oktoobril,
Soomes linastub 12. oktoobril ja Venemaal detsembris.

Punasel ajal võis Georg Otsa (1920–1975) kindlasti pidada populaarseimaks eestlaseks N Liidus. Mäletan, olin 1977. aastal Krasnogorski filmiarhiivis. Hotellitoas alustas seinavaljuhääldi kell kuus hommikul hümniga. Seejärel laulis Georg Ots. Hotellivalvur, keskeas naine, tahtis teada, kuidas ­Georg Ots elab. Vastasin, et ta on nüüd kahjuks juba surnud. “Kuidas, aga ta ju laulab,” polnud valvur nõus.

Loogiline, et “Georg” on just eesti-vene-soome ühistöö. Soomes oli Ots 1958. aastast oma “Saaremaa valsiga” tuntuim eestlane. N Liidus algas samal aastal opereti “Tsirkuseprintsess” põhjal lavastatud filmiga “Mister X” estraadilaulja tõeline buum. Üle kolmekümne lavarolli Estonias tõstsid ta Eestis teatrikunstnikuks, aga poolsada populaarset laulu, sh “Õhtud Moskva lähistel”, “Elu, armastan sind” jt tegid temast “maakera kuuendiku” lemmiku. Eesti Raadio mängis Georg Otsa iga päev.

1950ndatel polnud Eestis veel kollast ja kõmuajakirjandust, selle niši täitsid Õhtulehe ametlikud lahutuskuulutused, kuulujutud ja näitlejate pildid, mida Eesti Teatriühing raha saamiseks tiražeeris. Koolitüdrukud ahmisid ilusaid noormehi Eino Baskinit, Harri Vasarat ja Georg Otsa, ostsid nende pilte ja anusid autogrammi. Kui leekivsilmne Asta (Debora Vaarandi tähelepanek) ja mehelik-elegantne Georg, sõprade jaoks Soss, lahku läksid ja 44aastane laulja 24aastase modelli Ilonaga abiellus, arutles sündmust pea kogu eesti rahvas.

Eesti rahva kollektiivmälus püsib Georg Otsa nimi nii või teisiti. Filmitegijad olid tänuväärses olukorras, neil tarvitses äratundmiseks vaid ajaloost esile kutsuda mõned märgid. Otsa elukäik läbib möödunud sajandi keskpaiga olulised sõlmsündmused: 1940. aasta punadiktatuur, Teine maailmasõda, 1944. aasta taasokupatsiooon ja Eesti nõukogude ühiskonna käivitamine, stalinlikud repressioonid, kodanlike natsionalistide kampaania, Hruštšovi “sula”.

Muide, filmi “Mister X” ja estraadilaulude omaksvõtt oli seotud just Stalini surma järgse ajaga, mil kinodes lõi laineid “Karnevaliöö” ja tagasi tuli džäss. Georg Otsa populaarsust Venemaal võib võrrelda Artur Rinne populaarsusega samal ajal Eestis. Kui Rinne tõi tagasi “Eesti aja”, siis Georg Otsa esinemistes tervitas Venemaa Euroopat.

Lavastaja Peeter Simm kuulutab, et film andis talle võimaluse “jälgida ehedalt inimese ja tema põlvkonna saatust”. Ent Simm on loomult lüürik ja mitte ­epik. Ja ta valib vormiks “baritoni naise jutustuse”, s.t laulja teise naise, baleriin Asta Otsa memuaarid.

Nii algabki film nagu “Nukitsamehe” nõiaga. Pikad pulstunud juuksed sorakil, veinipudel käes, jälgib Asta telerist, kuidas frakis noormehed kannavad Estoniast välja laulja tammepuust kirstu, ja ütleb, et matustele teda ei lastud, aga Georg Otsa tegi tema ja sõda.

Film asubki neid teese kiirkorras ühel pingereal illustreerima. Maha vuristatakse Georgi ujumistšempioniks saamine, tema esimene abielu, sõja algus, ellu­jäämine uppunud laevalt Soome lahes, Asta ja Georgi tutvumine ja abiellumine, Jaroslavli lauluansamblisse minek, noore poisi Georgi KGBsse värbamine. Peatuda saab mahti alles sõjajärgses Estonias. Stalinlikest kunstinõukogudest, kolleegide kadedusest, isa Karl Otsa vastuseisust hoolimata algab laulja tõus, alul operetis, siis ooperis.

Georgi karjäär tipneb väärika esinemisest keeldumisega Hruštšovi pidulauas ja uhke pressikonverentsiga Soomes. Enne vastuvõttu jõuab ta, mere ­ääres ja frakis, demonstratiivselt lahti öelda oma KGB-agentuursusest. Epiloogina tuleb publikul vaadata, kuidas laulja juba vähihaigena lavastab Mozarti ooperit “Don Giovanni”. Ning lõpuks kommenteerib veinipudelit endiselt käes hoidev Asta, et ta pole Georgile midagi andestanud, aga: “Midagi ei anna ma ära. Ma ei anna ära ühtegi hetke, ühtegi kaklust. See kõik oli seda väärt.”

Film on lahendatud peaaegu salongliku melodraamana. Tegelasteks perekond, näitlejad omavahel, lava- ja filmiproovid, ja Georg ja Asta kahekesi. Asta (Anastasia Makejeva, peale loeb Hele Kõre) on sarmikas brünett, nakatav, temas võiks küll olla mustlasverd, kuid rollis jääb puudu nüanssidest ja eriti sellest, mida nimetatakse keemiaks tegelaste vahel. Seda keemiat pole tunda ka Georgis (Marko Matvere). Matvere mäng kinnitab seda, mida nimetame Georg ­Otsa enesedistsipliiniks, see tundub olevat laulja peamine omadus. Endas kanda kõiki stalinliku aja paineid (Ots oli, muide, natsionalistideks nimetamise ajal 1951–52 veel ka konservatooriumi rektor), ja säilitada sisemine väärikus, see pidi olema ränk katsumus. Filmis aga tegutseb vahakuju, kes kõnnib omil jalgel ühest episoodist teise ja hakkab vahel ka laulma.

tahaks siiski teada, miks see paar teineteist armastas. Vist ikka armastas? Filmis kinnitab Georg seda korduvalt. Ja Ots olevat olnud üsna karismaatiline. Kolmandana tõuseb esile peresõber, balletiartist Caesar. Renars Kaupers mängib geilikku noormeest, kelle kanda jääb vaid tegevustikku siduv roll, dramaturgiliselt siis opereti­koomiku osa.

Filmi lõpul, kui Georg vähki haigestub, kuuleme äkki Astat: “Arstid ei teadnud, et Georg võib loobuda kõigest, aga mitte muusikast ja aplausist.” Muusika kõlab olulistel kohtadel sageli kaadri taga, Matverel lastakse vahel siiski laulmist imiteerida, peamiselt teatrirollides. Suurte masside filmimist lavastaja väldib. Ju ta ei tundnud end nende liigutamises kindlana. Kuid just Otsa fenomeni juures on oluline, et temast vaimustus rahvas, olgu Eestis, Venemaal või Soomes. Neiud piirasid teatri ust, Moskvas Lužnikis nõudsid kümned tuhanded ekstaasis lisapalu ja Soomes sõidutati teda lennukiga ühelt jaani­peolt teisele. “Kui aus olla, siis ei ole su hääl mitte väga suur, aga see-eest on ta selline, mis viib tütarlaste une” (Gustav Ernesaks).

Ots võis olla introvert ja end valitseda, kuid ülima kuulsuse hetki kandis ta laval, publiku ees.

Ta õppis Bing Crosbylt ja Frank Sinatralt ja teadis, et suhtumine ja sõnad on laulmisel olulised.

Ka praegu meil linastuvas biograafias Edith Piafist liigutab lauljatari osatäitja vaid suud, kuid teeb seda nii veenvalt ja ümber kehastunult, et me usume, et ekraanil laulab Piaf ise. Soovitan võrdluseks vaadata.

Lavastaja alustab küll isikliku tooniga filmi tegemist, kuid unustab selle liini peagi ja seab filmi kandma hoopis kroonikakaadrid, mille elustab ja viib tegevusse. Sellelel vaatamata ei taju me eri ajastute atmosfääri. Ka pole teleteatri maiguga filmis õiget dramaatikat, ehk vaid Hruštšovi ennastunustav kunstn ikesõim Kremli suvepeol annab hetkeks lootust, kuid sedagi ei oska lavastaja muidu lõpetada, kui laseb peolaua äikesel kokku pühkida. Efektsed on ka kunstinõukogu koosolekud Estonia varemetes, kuid mõlemad kuuluvad mingisse teise filmi.

Võimalused dramaatilisel ajal ennast teostanud kindlameelse laulja elusaatuse kunstiliseks kujutamiseks on selles filmis küll suurel määral maha mängitud, mõnest kunstielule üliolulisest tahust (publik/rahvas/retseptsioon) üle libisetud. Ent aja märgid tulevad filmi vaadates meelde. Sellepärast võib filmi vaadata. Aga kunstimõõtu välja andev film Georg Otsast ootab alles tegemist.

 

­Räägitakse

Ikka on nii, et ühte filmi usun, teise puhul näen manerismi, kolmanda juures hoopis konjunktuursust, oskust teema varal profiiti lõigata. Ei välista ka kõike ülesloetut korraga, nagu näiteks “Georg”. Hm, toores nali!
Peeter Simm, Postimees
 
Oli Georg Otsa eraelu milline tahes, Soomes oli ta oma siiruse, hingestatuse ning inimliku mõistetavusega aastaid parim Eesti maine kujundaja. Tema kogutud krediiti ei ole suutnud lõplikult ära kulutada isegi kõik need pättide, liiklushuligaanide ning prostituutide hordid, kes on pärast teda nii Georg Otsa kui ka hilisemate sõiduvahenditega üle lahe sõitnud.
Rain Kooli, Eesti Päevaleht
 
Muidugi, Marko Matvere samastus Otsaga peaaegu täielikult, isegi teatav väline sarnasus oli olemas – rüht, samasugune mehine astumine ja olemine, pisut turritavad juuksed...
Uno Loop, Postimees
 
Ning loomulikult oli see mulle mitte ainult kui näitlejale, vaid ka kui naisele suur pidu, kui sul filmis on kokku 23 erinevat kleiti. Üks uhkem kui teine, üks soeng uhkem kui teine.
Anastasia Makejeva, SL Õhtuleht
 
Kontrollisin kella – minu jaoks hakkas film ennast “käima kerima” alles pärast esimest kolmveerandtundi. Mis liig, see liig. Samuti nägin ma ekraanil liiga vähe inimesi ja liiga palju tegelaskujusid. Visandlikke tüpaaže, kes olid vajalikud pelgalt situatsiooni markeerimiseks.
Olle Mirme, Postimees
 
Väga hea film! See on esimene emotsioon.
Erki Nool, Elu24.ee
 
Selleks, et üks riik püsiks, peaks tal olema mõningad asjad, nagu filmid, kirjandus, kunst jne. Kui neid ei ole, pole ka riiki.
Märten Kross, SL Õhtuleht