“Conquer”
(Roadrunner)
Mulle Max
Cavalera meeldib. Kuidas saab mitte imetleda tokrissoengulist trotslikku
pühameest, vaesunud Brasiilia modelli ja varalahkunud Itaalia diplomaadi
poega, kes Belo Horizonte slummides Venomi ja Motörheadi matkimisest
alustanuna end maailma metal-tippu töötas ja juba kümmekond
aastat oma Sepultura-järgsete bändide plaate Jumalale pühendab,
seejuures põlates organiseeritud religiooni? Rõhutud
töölisklassi prohveti hoiatav sõnum on läbi aastate
üsna samaks jäänud, ent raske lapsepõlvega Massimiliano
puhul mõjub maruvasakus teeservas tüürimine
põhjendatumalt kui hellitatud lääne intellektuaalide roosad
moehoiakud. Ka tänavusel Soulfly albumil siunatakse
ahneid-ebaõiglaseid-sõjaõhutajaid poliitikuid ja hingetuid
looduserüvetajaid ning ennustatakse meeleparandusest keelduvale
inimkonnale peatset hukku. Võib-olla sellepärast ma ei
põegi, et kerge etno-eksperimenteerimishõnguga keevalist
thrash’i tulvil “Conquer” kiiresti ühtlaseks
mürakänkraks kipub kokku kleepuma, mis tsentrifuugitrumlisse kolinud
rahulolematut mesilassülemit meenutab – ilmselgelt ei ole ma enam
selle muusika sihtgrupp. Max on oma jutluse adresseerinud ärevale,
ekslevale ja rakendamata energiast pulbitsevale noorsoole; minusugused
pässid ei peagi seda kihutuskõnet täiega nautima või
tõsiselt võtma.
7
