Soulidaamide uued albumid lahutavad Siim Nestori meelt

Erykah Badu
“Worldwide Underground”
(Motown)

Sisu: Uus Badu algab ja lõppeb sealsamas, kus Badu on ikka talitanud: retro-hoiakuga, aga sugugi mitte retro soul. Millesse on filtreeritud jazzi ja funki ja hip-hopi. Karta aga on, et lihtsa pop-tarbija jaoks on uus Badu talle arusaamatute jazz-venituste, kohtlasevõitu linnulaulu-matkimistega ning tihti juhtub nii, nagu oleks keegi end pilli mängima unustanud. Uus Badu on, ühesõnaga, hipilikum. Kuigi mitte nii radikaalselt ja riskantselt kui boyfriend Commoni viimane album.

Ja miskipärast nimetab Erykah seda 50-minutilist teost EP-ks.

Produtsendid: Tundub, et selleks plaadiks kokku saanud ja end Freakquencyks nimetav seltskond  - Erykah pluss Soulquariansist tuttav James Poyser, hip-hop produtsent Rashad Smith ja gospelis tegutsenud klahvpillimees R.C. Williams. Ühe pala tootis räpipunt Dead Prez ja me kohtume ka räpparite Bahamadia ja Queen Latifah ning Angie Stone’iga. P>

Otsus: Erykah on ikka veel üks vähestest, kelle puhul “teraapilisus” ei tähenda kitshi ega osuta lollakatele püüdlustele. Erykah sulab su sisse. Ja muudkui täiustub  9

McKay
“McKay”
(Go Beat)

Sisu: Bronxi neiut Stephanie McKayd olete varem kuulnud ansamblis Brooklyn Funk Essentials, kitarri mängimas Kelise live-bändis, laulmas Talib Kweli viimasel albumil ja kindlasti-kindlasti mõnel New Yorgi jazz-plaadil. Eks? Tema muusika on selline, mis “makes you feel something”. Intellektuaalse kallakuga, sotsioloogiliselt teadliku lähenemisega hip-hop-soul, mille vundamendi toestamiseks toob ta sisse rohkesti bluusi-tunnet ja 60ndate tähenduslikku souli. Õnneks, läheb see napilt mööda India.Aire’ist ja on pigem natukene nagu Tweet.   

Taustajõud: Peamisteks abimeesteks on singer-songerwriteri debüütalbumil vähetuntud Fuzzface ja Tim Saul. Nende saund on vanakooli hip-hop, selline okei, aga mitte kõige huvitavam. Kaks lugu on talle kirjutanud New Yorgi hipstermees ja poeet Carl Hancock Rux.

Otsus: Tüüpiline lootustandvus. 6

Mary J Blige
“Love & Life”
(Geffen)

Sisu: Üheteistkümne areenil oldud aasta jooksul välja jaotatud viie albumiga on Mary J Blige jätnud endast mulje - vaatamata räsitavale eraelule ja närvetapvatele sõltuvussuhetele – kui puutumatust klassist diiva, kes ei suuda midagi valesti teha. Tema uuel plaadil läheb aga midagi valesti 30-sekundil. Üks väga tuttav hääl ütleb: “Yo, Mary”! Aah, see on… “Yo, Mary! Pick up the phone!” See on Sean “P. Diddy Puff Daddy” Combs!!!

Produtsendid: Ühe loo on opereerinud Dr. Dre, räpiliigast astuvad albumilt läbi Jay Z, 50 Cent, Method Man, kuid umbes 95 % on valmistanud mees, kes lükkas Mary karjääri 90ndata alguses käima: mõõdu- ja taktitundetu Pii-Diddy Puff-Daddy!!!

Otsus: Õnneks ei olealbumi esimene singel ja Mary kõigi aegade kehvim singel “Love @ 1st Sight” (mannetu ja ebakõlaline katse teha uus-“Family Affair”) plaadi kõige parem lugu. Aga vat P. Diddy on üleliia sämpli-põhjane produtsent, milles poleks iseenesest midagi halba kui ta ei laenaks nii alatult. Paljud lood on isegi väga head, kuid iga kord kui avastad mõnelt 80ndate souli-kogumikult algallika, kahaneb selle materjali väärtus. Võtan endale õiguse öelda, et niivõrd sämplipõhine hip-hop-soul on aastal 2003 out.  6

Solange
“Solo Star”
(Columbia)

Sisu: Superstaar Beyonce Knowlesi väike õde Solange Knowles ronimas püünele. Ähkides ja puhkides, üle rabeledes. Visklev ja võidujanuline r&b (nagu Beyonce, eks) segamini hillitsetud hingepugemistega.

Produtsendid: Neid on siin terve plejaad: paar lugu vanemalt õelt, tuntumatest veel The Underdogs (“Ain’t No Way”), The Neptunes (“Crush”), Timbaland (“Get Together”), Rockwilder ja Linda Perry koostöö (“Wonderland”) ning väike Solange pusib mõnede abimeeste järelvalve all ka ise nuppude kallal.

Otsus: Mitte laialivalguv, vaid mitmes sajas erisuunas laialituiskav nagu saluut. Saluut ei tähenda alati ainult head. 6