13.06.2008, 00:00
Sparks “Exotic Creatures of the Deep”
21. portsjon ilusat, kuid pervot magustoitu.
Sparks
“Exotic Creatures of the Deep”
(Lil’
Beethoven)
Kui ma oleksin Issand Jumal, ma ehmataks neid vendi
natuke. See oleks neile paras. Maha ei lööks, lihtsalt laseks
välgul pea kohal sähvida või klaveril järsku jala alt
ära tulla või midagi niisugust. Sest kui kaua võib? Inimesi
hullutada üherealiste naljade, osava muigevarjamise ja Philip Glassi ja
glam-rock’i ülbe parodeerimisega? Ja armsad vennad Maelid,
missugused te välja näete?
Aga ma ei ole Issand Jumal; ja ma
pean nõrga inimesena ütlema, et ma ei söö seda kompotti
iga päev, kuid kui söön, siis täiega, sest midagi teist nii
osavalt kümneid erinevaid kultuurikihistusi heakõlaliseks,
isikupäraseks ja samas hullult irooniliseks popmuusikaks muutvat ma
lihtsalt ei tea.
Sparksi 21. album segab peaaegu kõike nende
minevikust, kuigi klaver ja orkester oma minimalismistiliseeringuis on
nüüd alati esiplaanil ja 70ndatel olulised kitarrid vaid
vürtsiks, kuid see-eest tunduvalt metalsemalt. Ja absurditeatri
paralleelsest olemasolust täiesti teadlik vodevillituur läheb aina
edasi.
8