„Onu Spike ei tee komöödiaid, jätke see endale meelde,“ ütleb USA režissöör Spike Lee oma uusima filmi „BlacKkKlansman: Must mees klannis“ pressipäeval. Ärgem siis nimetagem seda filmi komöödiaks vaatamata sellele, et osa publikust naeris screening’ul nii, nagu homset ei tuleks.

„BlacKkKlansman: Must mees klannis“ on tegelikel sündmustel põhinev lugu noorest ambitsioonikast mustanahalisest politseinikust Ron Stallworthist (John David Washington), kes otsustab 1979. aastal imbuda sisse. Ku Klux Klani. Stallworth võtab ohtliku missiooni ette koos teise salapolitseiniku, juudist kolleegi Flip Zimmermaniga (Adam Driveri suurepärases kehastuses).

Selles uskumatuna näivas sotsiaalkriitilises loos on praktiliselt kõike – pinget, vaimukaid dialooge, ajastu­truud stiili ja ülilahedat muusikat ning isegi törts romantikat. Cannesi filmifestivalil osati seda möllu vääriliselt hinnata ja esilinastus päädis kuueminutilise aplausiga. Ja Grand Prix’ga.

Nokatsit ja musta dressikat kandev Lee on ülieksalteeritud ja heas tujus, hüppab üles-alla nagu kummipall, plaksutab käsi kokku ja näeb välja justkui hüperaktiivne teismeline. Nimetab ajakirjanikke oma õdedeks ja vendadeks ning iseennast „onu Spike’iks“, president Trumpi aga Härra Apelsiniks või oranžiks motherfucker’iks. „Trump on rassist ja naistevihkaja ning lollpea, kes tahab riikide vahele müüre ehitada,“ põrutab ta otsekoheselt. Ja otsekohesus, olgem ausad, tundub olevat – eriti Lee varasemaid sõnavõtte arvestades – tema teine nimi.

Kõigepealt maani kummardus filmi eest, see oli ikka täiesti pöörane! Ausalt öeldes ootasin midagi hoopis teistsugust – poliitilist, isegi sünget ja rasket filmi, kindlasti mitte komöödiat…

Miks kõik arvavad, et Spike Lee teeb ainult vihaseid filme? Miks mind üritatakse pidevalt mingitesse raamidesse suruda, ah? Ma tean küll, miks! Filmi „Malcolm X“ pärast! Jah! Aga ma olen peale selle veel filme teinud! Hahhaa, ära nüüd nii ehmunud ole, ma ei mõtle sellega midagi halba, niisama jaman.

« Avalehele 6 Kommentaari