Stalini poeg Lobanov

Aleksandr Lobanovi joonistuste näitus Tallinna Kunstihoone galeriis, kestab 19. aprillini.

“Olen soovinud maha lüüa mõne ülemuse, lollametniku või oma ema. Aeg-ajalt unistan sellest, kuidas kolgin läbi oma elukaaslase, annan korraliku tou kõigile, kes mu olemist ahistavad. Reaalsuses on mu märatsemishood piirdunud kõigest ühe kööginoa põrandasse väändunud teraga ja ühe lõhutud tooliga.”

Sellisel isiklikul foonil ei tundu sugugi imelik, et viiskümmend aastat Afonino vaimuhaigla seinte vahel veetnud kurttumm, maailmast ja lähedastest isoleeritud Aleksandr ­Lobanov relvi jumaldab. Relvad on tõhusad tõrjemaagilised vahendid. Kui moraali ja eetika tabud ei luba meil elus ligimest tappa, siis kunstis on kõik lubatud. Kunstis saab välja elada oma agressiivsed ja obsessiivsed pained.

Venemaal Mologas sündinud Aleksandr Pavlovitš Lobanovit (1924–2003) peetakse viimaseks “suureks avastuseks” art brut’i kunsti vallas. Vanema koolkonna autsaiderkunsti autoriteet Roger Cardinal loeb art brut’i klassikalise perioodi lõppenuks 1960. aastatega, kui moodne psühhiaatria hakkas laialdaselt kasutama psühhofarmakone. Uued ravimid tegid patsiendid taltsaks ning võtsid ka loovuse. Ma ei tea, milliseid ravimeetodeid kasutati Afoninos, aga näituse kaaskuraatori Dominique de Miscault’ sõnul puudusid haiglal vahendid nii rohtudeks kui aeg-ajalt ka toiduks.

Õnneks hakkas patsient Lobanov te­gelema alateadliku eneseteraapiaga. Psühhiaatrite sõnul asus mees pärast sügavat kümne aasta pikkust agressiivsusperioodi joonistama ning muutus protestijast vaikseks introverdiks. Lobanov sukeldus totaalselt oma kujutluste loovasse maailma (võimalikud on nii kaitsev kui hävitav maailm) ja hakkas seda sisemist reaalsust paberil kujutama. Naivistil on alati tavaks kirjeldada välist reaalsust, mis on oluline erinevus amatöörkunstniku ja psühhootilise art brut’i kunstniku vahel, kes kirjeldab seda, milles ta sisemiselt elab. Sellel, et väliselt tunduvad kujutised iroonilise vaataja või professionaalsusele rõhuva kretiini jaoks naljakad, naiivsed elik lapsikud, pole praegusel juhul tähtsust.

Entsüklopedisti täpsuse ja kollektsioonääri kirglikkusega joonistatud relvad ning relvamaketid, Stalin, Lenin, autor ja tema nimi, mis esineb nii A. P. Lobanovi kui Sašana, on peamised kujutatavad teemad. Lisaks lausekatkendid, mis aitavad joonistuste abil loodud maailma veelgi tõelisemaks muuta. Joonistus “Stalina oba sõn Stalin J. V.” on lähtunud fotost, kus Stalin süleleb 11aastast Mongoolia-Burjaatia kommunistliku parteijuhi tütart ­Guelia Markizovat.

Samas näib tekst pildil viitavat võimalusele, et Stalinil oli ka poeg, miks mitte Lobanov ise.

See, et joonistuste eeskujud pärinevad kalendritest, plakatitest, ajakirjadest, raamatutest, on autsaiderkunstis äärmiselt levinud. Lembar Linder Saaremaa Sõmeralt lähtub sageli oma joonistustel teatmeteoste illustratsioonidest, ometi töötab ta kujutatud teemad totaalselt ümber, luues tavareaalsusega haakumatuid universumeid.

Ühele pildipaarile tahaksin eraldi tähelepanu juhtida. Galerii tagumises saalis, vahetult Lobanovi fotoportreede kõrval ripuvad joonistused, millest ühel on kujutatud väikest poissi tulistamas arstikitlis meest ja teisel vanemat naist. Lapsena kurdiks jäänud tundliku loomuga Lobanov saadeti 1939. aastal internaatkooli, mis peagi sõja tõttu suleti. 1947. aastal oli ema sunnitud 23aastase poja Afonino psühhiaatriahaiglasse tooma. Hülgamist ei suutnud Saša kunagi andestada, oma haiguse ja hädade peas&uum l;üdlaseks pidas ta ema. Oletan, et painavate vastuolude lahendamiseks hävitas Lobanov ema ja lõi omale uue isa.

Mais saab väljapanekut näha Saaremaa Muuseumis, seejärel Kondase Keskuses Viljands.