Vapra rändrüütlina siirdub teadusajakirjanik Stefan Klein otsima õnne saladust. Tema kilbiks on filosoofia ajatud kullaterakesed, tema mõõgaks kõikvõimalike teadusalade värskeimad saavutused. Toeka saksa põhjalikkusega rändab ta läbi emotsioonide tekkemehhanismi ja ajukeemia, haiguslugude ja elujuhtumiste, naudingute ja kirgede. Kindlasti ei saa lugeja kurta, et talle asju üksipulgi ära ei seletata. Isegi kui selle raamatu läbitöötamine inimest otse õnnelikuks ei tee, on tal lootust edaspidi natuke mõtestatumalt tegutseda.

Tõlkijal, tundub, on kohati kiire olnud – aga vaevalt need pisiasjad segavad inimest, kes siiralt hingepidet otsib. Mõned õnneretseptid võivad meie ühiskonnas tunduda kummalistena ja lk. 263 asuv tabel, millest selgub, et Läti on jälle Eestist ees, tekitab sinist viha. Aga viha, nagu Klein on muuhulgas välja uurinud, ei tohi välja elada, vaid tuleb teadlikult kontrollida.

Igatahes, "ärgas vaim suurendab heaolutunnet", nagu raamatus kirjas. Ja mingis meeleseisundis on isegi eneseabiõpiku lugemine äärmiselt ärgas tegu.