Sten Nadolny, “Aegluse avastamine”
Pole raske arvata, miks Sten Nadolny 1983. avaldatud “Aegluse avastamine” sünnitas Saksamaal ja mujal Süda-Euroopas rahvaliikumise. Plakatid “Rohkem aeglust” maanteede ääres, aeglaselt ja mõnuga tehtud/nauditud toit kiirsöögi asemel, aegluse filosoofia argipäevaks – kõik see oli lahe ja piisavalt ammu unustatud, sest indoeurooplased ongi vägevaks saanud ajast ette kihutades. Eestlasele (veel enam soomlasele) pole aegluses, rahulikkuses ja äraolevas karakteris midagi imekspandavat: meenutage oma vanavanemaid, Aleksis Kivi tegelasi või talupoissi rahvanaljandist, keda kõik tummaks pidasid, aga kellel “lihtsalt polnud midagi öelda”, enne kui isa pidi heinamaal rästikule saba peale astuma. Euroopa servale hakkab kiirete sõnade ja liigutuste kultuur õieti jõudma alles praegu – ühisel turul enam ei loe, kui suur sa oled, vaid kui kiire: aeglasemad süüakse hetkega ära.
Niisiis võib “Aegluse avastamine” toimida meile väikese meeldetuletusena. Aga õnneks ei ole tegemist vägisi romaaniks puhitatud lühijutuga. Polaaruurija John Franklin, kelle elulugu Nadolny oma peategelase puhul enam-vähem järgib, käib läbi seiklusrikka tee kiusualusest külapoisist meresõitjaks, 19. sajandi meediastaariks, kuberneriks ja akadeemikuks. Et kiires maailmas toime tulla, loob ta enesele noore mehena öösiti voodis unistades täiesti zen’iliku “Franklini süsteemi” (ärge unustage, et 18.-19. sajand oli pretensioonikate filosoofiliste süsteemide kõrgaeg). See on arenguromaan ja ajalooga lustiv postmodernne mäng ühtaegu. Kes on algkoolis lugenud “Kapten Hatterase seiklusi”, see leiab “Aegluse avastamisest” tolle puuduva, täiskasvanuma poole.
Muidugi - tegelikult on Franklini süsteemi alged rabedal kujul küllap igas lapses, kes ei hiilga “kooliõue kuningate” kähmlemistes või pallimängudes, vaid pigem vaatluses, süvenemises, lõpuni mõtlemises. “Ma pean kõike olema vaevarikkal viisil, julge samuti.” Kuidas selle najal edasi elada, sõltub juba tasakaalust ja tugevusest. Või siis jumalikust ettehooldest. Nadolny täidab oma kohuse – sisendades optimismi.
