Eesti muusikaprodutsendi ja filmiheliloojaga vestleb Tõnis Kahu.
Me ei kohtu Sten Šeripoviga (43) mingil tema jaoks murrangulisel hetkel. Tõsi, ta on loominguliselt muutunud. Ta on eemaldumas poplaulude väljamõtlemisest ja produtseerimisest filmimuusika kasuks, aga see on olnud pikem protsess ja tuleb sellisena ka meie vestluses jutuks. Seda, mis Šeripoviga toimub, võib isegi rutiiniks nimetada. Üsna hiljuti on ta valmis saanud muusika telesarjale “Pank”, aga juba päev pärast meie vestlust on ees uus töökohtumine Taani dokumentalisti Carl Olssoniga. Nagu ma aru saan, on selline režiim tema jaoks kõige tähtsam. Et see kestaks, et ta oleks filmimuusikat luues tema enese sõnu kasutades “järjest parem”, sest ta “ei saa endale lubada seismajäämist, rääkimata möödalaskmisest”. Meie intervjuu oli niisiis küllap häire selles rutiinis, aga samas vist vajalik ja kindlasti informatiivne.
Kas produtsendi töö on tegeleda pigem inimestega või pigem helidega?
No eks loomulikult mõlemaga, siin ei saa ma valikut teha. Heli kui selline pole ju ilma inimese loodud kontekstita huvitav. Heli ilma inimeseta on lihtsalt õhuvõnge. Just popmuusikas on see näha. Kui kellelgi on karisma ja mõjujõud, siis ta võib teha põhimõtteliselt ükskõik mida. Ta ei pea isegi eriti head muusikat tegema, aga ta on suuteline meie tähelepanu kinni püüdma. Me vist oleme evolutsiooni poolt nii loodud, et meile meeldivad huvitavad asjad ja me ei salli igavust.
Arvestades sinu kaldumist filmimuusika poole ja poplauludest eemaldumist - kas ka sul hakkas äkki popmuusikas lihtsalt igav?