Stephen King"'Laskur"'
Kirjastuse julgus võtta ette Stephen Kingi seitsmeosalise ja mitme tuhande leheküljelise hiigelteose "Tume torn" väljaandmine tekitab aukartust, mis siis, et tegemist on kõigest korraliku meelelahutusega. "Tumeda torni" sarja austajad kipuvad olema niisama kompromissitud ja fanaatilised kui Tolkieni, Douglas Adamsi või Pratchetti fännid. Esimese osa eestindamine ja väljaandmine ongi põnev peamiselt selle tõttu, et tõlkijal tuleb siin ära teha suuri, ilmselt üsna tänamatuid ja kaugeleulatuvate tagajärgedega otsuseid, mil moel Kingi kummalist keelt ja maailma ümber panna. Kirjaniku ärplevat eessõna on eesti keeles küll lausa valus lugeda, kuid loo tõlge on tunduvalt parem.
"Tume torn" loob fantasy-maailma, milles on enam kui küllalt omanäolisust tõusmaks usutavana kuulsate muinasjutumaade tasemele. Õigupoolest jätkub Kingil siin ambitsioonikust viia tegevus paljudesse paralleelmaailmadesse korraga ja sel moel ajapikku üha teadlikumalt tõmmata ühendusniite peaaegu kõigisse oma senikirjutatud romaanidesse. Peategelane, laskur Roland, on pärit kummalisest paigast nimega Gilead, kus segunevad keskaegsed rüütlitraditsioonid ja Metsiku Lääne atribuutika: siniste teksade ja sandlipuust käepidemetega revolvrite taustal käib mäng õukonnatraditsioonide, rüütliau, õilsuse ja reetmistega, taustaks moodsa aja märgid (nagu biitlite laul "Hey Jude"), mis ei lase muidu süngevõitu lool end liialt tõsiselt võtta. Originaalpealkiri "Gunslinger" tähistab omalaadset rüütliseisust, seepärast pole eestikeelne "laskur" just kõige kujukam vaste. Raamatus kohati kasutatav "high speech" ehk Rolandi maailma kõrgklassi keel on samuti raskesti vahendatav ja tõlkija otsus see originaalkujule jätta on tõenäoliselt õige.
"Laskuris" saab lugejale osaks vaid sissejuhatus Rolandi maailma. 1970ndatel kirjutatud esimene osa on õigupoolest kokku pandud mitmest lühijutust ning seepärast sisult pisut hüplik ja ebaühtlane, kuid seeläbi ka unenäolisem ja salapärasem kui järgnevad.