Tegu on Kingi uusima jutukoguga, mis koosneb päris värsketest ja siin-seal varem avaldatud lühilugudest. Sugugi kõik siinsed lood ei ole tavapärased õudusjutud, pigem improvisatsioonid eri stiilide ja jutuskeemide teemal. Tulemus on üsna kirju, ulatudes klassikalistest tondijuttudest (Maanteeviirus suundub põhja poole), paranoialugude (Kõik on mõeldav), painavate suhtedraamade (Eine kohvikus Gotham) ja Philip K Dickilike nägemusteni (See tunne, mida saab väljendada ainult prantsuse keeles). Pole ime, et tegu on maailma müüduima kirjanikuga: Freudi-usku publikule on Kingi alateadvuse- ja hirmu-uuringud tõhus, kuid hästiseeditav maiuspala.

Lisaks muule toob see raamat Eesti lugejani esimese killukese Kingi mammutteosest "Sünge kants" (Dark Tower) – lühiloo "Eluuria väikesed õed", mis on päris kena sissejuhatus sellesse mitme tuhande leheküljelisse veidrasse ja lummavasse maailma.

Vaevalt, et andunud fännid siin minuga siin nõustuvad, kuid näib, et Kingi parimad teosed polegi õudusjutud. Lugege selle tõestuseks kätte kasvõi jutte Rita Hayworth and the Shawshank Redemption ja The Body kogumikust Different Seasons või Last Rung On the Ladder raamatust Night Shift. Sedalaadi meisterlikkust leidub nendegi kaante vahel.