Stephen Malkmus & The Jicks “Real Emotional Trash”

Tagasihoidliku kolledž-indie isakese kõige rokim teos.

Stephen Malkmus & The Jicks

“Real Emotional Trash”

(Domino)

Ma usun seda, et heade bändide tervik on suurem kui liidetavate summa. Võib-olla just seepärast peavad mu armsaks peetud bändide liikmed oma sooloplaatidega mulle kõigepealt tõestama, et nad mu aega väärt on. See pole olnud lihtne teile kellelegi, Graham Coxon, Bernard Butler ja paljud teised, kelle hulka on kuulunud ka ­Stephen Malkmus, igihalja Pavementi loominguline süda.

Stephem Malkmusi viimane plaat kõlab ehk vähem sooloprojekti ja rohkem bändiplaadi moodi.

Osa lugusid, nagu näiteks “Hopscotch Willie” või “Real Emotional Trash”, kalduvad psühhedeelse roki jämmidesse à la The Doors ja seetõttu on “Real Emotional Trash” ehk kõige kompaktsem ja (rokim) korralikum plaat, mis Malkmuse käe alt üldse tulnud. Teisest küljest pole siin seetõttu seda pükse kergitavat pohhuismi, millega Pavement aastaid tagasi täiesti pingevabalt defineeris kogu lo-fi esteetika indis. Seetõttu ei pääse see plaat ikkagi Malkmuse tipphetkede lähedale, kuid selles “ekside” sahtlis on ta vähemalt nähtavamal kohal.

7