“Videvik”
Tõlkinud Marge Paal.
Pegasus, 2008. 456 lk.
“Videvik” lõi 2005. aastal
Ameerika Ühendriikides ilmudes ruttu laineid ning kohe jäädi
ootama ka triloogia järgmiseid osi, mis ilmusid 2006 ja 2007. Veel
käesoleval aastal linastub “Videviku” põhjal tehtud
film. Seega on tegu igati võimsa bestselleriga.
Üheselt
on Meyeri edu põhjust raske seletada. Kahtlemata mängib siin suurt
rolli oskus kirjutada noortele – sest “Videvik” on
noorteromaan – ning teisalt muidugi suutlikkus teha seda veenvalt ja
kaasahaaravalt. Isegi kui tegu on muinasjutulise looga, kus mõni
tõsise maitsega lugeja võiks igal leheküljel karjatada, et
teda see ei veena. Küsimus pole aga niivõrd veenvuses
kuivõrd selles, mis võtmes “Videvikku” lugeda. Pole
ju lihtne kirjutada vampiirilugu, mille tegevus toimub tänapäeva
Ameerika provintsilinnas.
Meyer tuleb sellega toime.
“Videvikus” esineb muidugi elemente, mis tuttavad
õudusfilmidest nagu näiteks “Eelmise suve saladus”
või “Blade”. Kuid paras annus hollywoodlikkust ei tee
romaanile sugugi paha – pigem lisab žanriehtsust, hoiab lugu terviklikuna
ja lugeja huvi erksana. 450-leheküljeline lugu võiks muidugi
olla veidi tihedamalt kirjutatud, kuid eks autor on tahtnud tuua lugeja oma
maailma võimalikult sügavale sisse ning looduse, inimeste ja
tunnete kirjeldused “Videvikus” on tõesti värvikad ja
täidlased.
Muidugi ei saa ükski vampiirilugu
mööda seksuaalsusest. Kuid et “Videvik” on kirjutatud
noortele lugejatele, on teemat käsitletud õrnalt ja romantiliselt.
Keskkoolitüdruk Bella armastus piltilusa vampiirnoormehe vastu meenutab
neiu lemmikromaane, Jane Austeni teoseid. Ja nagu need, leiab ka
“Videvik” õnneliku lõpu, kuid tahtmata kellegi
lugemisrõõmu ära rikkuda – see pole siiski mitte
päris lõpp, vaid triloogia teise osa algus.
