Holden Caulfield J.D Salingeri “Kuristikust rukkis” jälestas kino. Näiteks ükskord vaatas ta ilget filmi kellestki Alecist, kes kaotas mälu ja siis temaga juhtus veel igasuguseid asju ja lõpuks ta abiellus inetu, aga hea piigakesega, joodikust vend sai oma närvid joonde ja opereeris ema, kes sai oma silmanägemise tagasi. Ja film lõpeb sellega, kuidas nad kõik istuvad pika laua ääres ja naeravad, sest nende taani dogi veab tuppa pesakonna kutsikaid – seni olid kõik teda isaseks pidanud.

Üsna jäle lugu. Võlts ja silmakirjalik. Ja täpselt samasuguste tunde tekitas ka Steven Spielbergi, ühe maailma tuntuma režissööri ja produtsendi viimane film “Terminal”.

Osalt küll tõsielul põhinev lugu (stsenaristid Andrew Niccol ja Sacha Gervasi), mille ainesest oleks võinud teha päriselt haarava, poliitiliselt terava ja huvitava filmi. Aga Spielberg on otsustanud minna probleemivaba muinasjutustamise teed, milles poleks iseenesest midagi halba, kui tema lähenemine poleks ülimalt stereotüpiseeriv. Võib looga kaasa minna ja olla rahul kulutatud piletirahaga, sest sai naerda ja kaasa elada ja mõni õrnahingelisem pühkis ehk isegi emotsionaalsel hetkel kohustuslikult kõlama hakkava saja viiuli taustal pisara. Aga võib ka korraks pealispinna alla vaadata ja mõelda, kui palju võltsi ja retseptijärgset selles äriprojektis nimega “Terminal” siiski on.

Spielberg valdab täiuslikult inimese liigutamise kunsti. Ta ühendab suurepäraselt kaks poolt – ühest küljest kõigile reeglitele alluva “südamlikkuse” ja teisalt majandusliku poole, luues kindla Oscari-korjaja, mis müüb nagu leib. Kinovaataja tunneb saalist väljudes kusagil kolmveerand tunniks, et ehk ta aitab homme vanamuti üle tee või ei varasta naabri ajalehti ära. Kõik on rahul. Kiirtunded ja kiirtoit.

Narratiiv, nagu Spielbergil tavaks, on bigger-than-life. On olemas kangelane (hea), sõbrad (head), naine (reetlik), vaenlane (paha). Kangelasele on antud eesmärk, mis peaks igaühte puudutama  - nimelt on tema isa kogunud kirja teel jazzilegendide autogramme ja palus surmavoodil, et poeg Viktor paneks karpi viimase puuduoleva. Selleks on saksimängija Benny Golson. Loomulikult võtab vaene, ent suure hingega Ida-Euroopa keeleoskuseta ehitustööline ette 16-tunnise lennusõidu USA-sse, et viimne soov täita, ta ei pääse New Yorki ja veedab üheksa kuud lennujaamas. Kas pole liigutav?

Kriitikat saavad ametnikud ja süsteemi paindumatus, aga pealiskaudselt. Ei maksa muidugi kahe silma vahele jätta laiemat teraapilist efekti Ameerika hiljutisest traumast väga paranoilisele ühiskonnale – filmi tegevus toimub ju lennujaamas. Lennukid lendavad ilusti, reisijad pole terroristid, jaamas on üsna sõbralik kollektiiv (üks paha välja arvata) – ühesõnaga film sisaldab turvatunnet ühe kõrgema terroriohuga koha vastu. (Ja peategelase prototüüp on muide pärit Iraanist, mis kõlab ju peaaegu nagu Iraak.)

USA filmides on venelased (st endise Nõukogude Liidu inimesed) tavaliselt halvad. Naised on litsid või luurajad, mehed topivad kuhugi pomme või lasevad näiteks peakangelase parima sõbra maha. Kusjuures eriti äge on nende vene keel (suurepärane näide on praegu jooksev “Bourne’i ülemvõim”). Ka eestlased on ikka läbi 90-ndate aastate filmide selles auväärt seltskonnas liikunud (“Playing God”, “A Slight Case of Murder”). Aga lisaks olemasolevatele endistele nõuka riikidele on olemas ka eraldi kategooria - väljamõeldud endised Nõukogude Liidu riigid. Praegu kinos jooksvas “Dodgeball – palliga allapoole vööd” võite tutvuda puseriti kollaste hammaste ja vuntsidega naiskodanikuga Romanooviast, kes mehehäälega ja imeliku aktsendiga midagi möriseb (Elton Johni “Nikita” video vene vuntsnaine on tema kõrval nagu püssiga barbie). Aga härra Spielberg on loonud tõeliselt uskumatu karakteri – heasüdamliku Krakoosiast pärit “igamehe”, kes omakorda saab sõbraks kamba ühedimensiooniliste etnilistel stereotüüpidel põhinevate karakteritega, kellel ta aitab “oma elu tõe” leida. Tom Hanks on saanud kergelt läbi: liitnud omavahel selle selli, kes filmis “Kaldale uhutud” saarel rassis ja Forrest Gumpi lihtsameelse sõbralikkuse. Aga filmi üheplaanilisuses ei saa näitlejaid küll mitte kuidagi süüdistada, nad ei mängi sugugi halvasti, kuigi kriitik Tristan Priimägi on palunud ennast mitte kunagi Tom Hanksiga ühes lauses nimetada.

“Terminali” puhul on tegu filmiga, mis tõelisust teadlikult väldib ja müüb ennast pinnapealsete omaduste järgi. Massikultuuri turustataksegi ju kasumi saamiseks tarbijatest koosnevale masspublikule. Sellega kaasnevad alati võltsid tunded ja asendusfantaasiad, mis parata. Aga massikultuuri tuleks tarbida teadlikult, mitte lastes oma ajusid lõplikult ära pesta, kiirtoidu ja kiirtunnete kõrval päris-asju mitte ära unustada.

Stereotüpiseerimine, tedagi, on ühest küljest vajalik. Et infohulkades mitte ogaraks minna. Aga samas arvan ma, et kui ameeriklasi küsitleda, kas Krakoosia ja Romanoovia on olemas, pakuks kusagil pooled, et on. Minu stereotüüp Ameerika kohta? Kindlasti. Aga sellest hoolimata on ju teada, et meedia, ka kino, on üks institutsioone, mis toodab ja taastoodab ideoloogiaid ja arusaamu. Ja nii peamegi me kokku puutuma ameeriklastega, kes imestavad, et miks siinsetel naistel vuntse ja revolvreid sukahoidja vahel pole ja miks kõik mehed ei räägi nagu koomik Sacha Baron Coheni poolt loodud Kasahstani telereporter Borat, kes muuhulgas väidab , et tema lemmikhobid on “disko tantsimine, vibulaskmine, vägistamine ja lauatennis” ja et Kasahstanis tehakse abieluettepanek pruudi isale viieteistkümne galloni putukamürgi ostmisega.