Steriilne ja kohitsetud Bukowski
Bent Hamer on järjekordne režissöör, kes püüdnud tabada skandaalse kirjaniku Bukowski müüdi essentsi, mis hoiab tasakaalus geniaalse kirjaniku ja samas rõveda joodiku olemust. Ometi pole see katse temalgi täielikult õnnestunud.
Bukowskil pole üheski pikemas teoses eriti õnnestunud korrapärast tervikut luua. Tema grafomaanlikke kalduvusi arvestades läks tal raamatu kirjutamisel tõenäoliselt poole pealt meelest ära, kust ja miks ta selle raamatu kirjutamist alustas. See polegi tegelikult oluline. Kogu tema looming kokku on tervik – lahedad stseenid ja vaimukad dialoogid ühe töölisklassi mehe elust. Sel põhjusel on ka andestatav, et "Faktootumist" filmi tegemiseks tuli kasutada lisatekste. Ometi, kui romaanist noppida välja üksikud vaimukad stseenid ning need järjestikku uude ritta panna, nagu Hamer seda tegi, siis võib tulemus olla küll üsna lõbus, ent mõnevõrra pealiskaudne ja arusaamatu.
Isegi kui Bukowski "ühe teose tervik" on natuke laialivalguv, siis sellest hoolimata üks stseen ikkagi järgneb teisele. Kui eemaldada stseenid, mis filmi peategelase. Bukowski alter ego Chinaski käitumist järgmises stseenis põhjustavad, muutub tegelane kummaliseks ja mõistetamatuks veidrikuks. Voiceover’id jutustavad, kuidas Chinaskil on kohutav äng ja sellest tulenev meeletu kirjutamisvajadus. Filmis aga ei väljenda ükski stseen erilist ängi. Kõik stseenid eraldi on üsna vaimukad, aga kust see äng tuleb, ei saa küll aru. Chinaskil (Matt Dillon) nagu oleks midagi viga, aga ei saa aru, miks ja mis täpselt.
See tunne tuleb ehk sellest, et Bent Hamer on täielik esteet. Barbet Schroederi "Baarikärbses" jõuab nurgataguste odavate baaride läpatanud õhk ning Chinaskit mänginud Mickey Rourke’i higi- ja pohmellihais vaatajani isegi läbi ekraani. Esteet Bent Hameri jaoks on aga ühe baarikülastaja (isegi mitte Chinaski enda) natuke mustade küünealuste suures plaanis näitamine ilmselt rõveduse ülim tipp. Tema Chinaski on puhta heleda triiksärgi ja trendika džempriga mees, kes iga päev riideid vahetab ning ehk vahel satub baari ja joob ühe õlle.
Ja olgu, kui Hamer mõtles seda teha omamoodi ja Chinaskit mitte Bukowski isiku ja eluga siduda, siis jääb ta karakter lihtsalt liiga lahjaks ja mõistetamatuks. Ta on puhanud trendimees, kes kritseldab baaris salvrätikule kolumne, et tüdrukutele huvitavama ja keerulisema isiksusena näida, sest on kuskilt ajakirjast lugenud, et see töötab. Tänu liigsele esteetikale muutub nii mõnegi stseeni sisu küsitavaks. On arusaamatu, miks hästi riietatud mees peaks parkivast autost varastama sigarette. Miks ta tööl tuigub ja kaastöötajale kallale läheb – mis tal viga on? Hommikul peldikusse oksendama minek tundub kohatu, sest eelmisel õhtul nägime kainet Chinaskit joomas ühte klaasi viskit jääga. Ka oksendamine on loomulikult esteetiliselt lavastatud – kõlab pigem tsiviliseeritud inimese viisaka köhimisena.
Hameri Chinaskis pole konflikti – ta oli lihtsalt üks tavaline mees, kes ilmselt tahab saada kirjanikuks. Ometi pole küsimus näitlejas. Matt Dillonis on potentsiaali, ülbust ja vastikust küllalt, et olla täpselt selline mees, kellest Bukowski kirjutas. Lihtsalt tundub, nagu oleks režissöör karakteri ära kohitsenud.
Seda "päris" elu, mida Bukowski ise elas ja millest ta kirjutas, filmis küll ei olnud. Kui Chinaski sisemonoloog räägib küünilistest alkohoolikutest, ümbritsevast banaalsusest, kerjustest, vägivallast, siis mõjub see pigem ülbe hinnanguna. Seda ütleb mees, kes ise asub väljaspool, kes on sellest kõigest üle. Chinaski on muudetud esteetilistele ja eetilistele normidele vastuvõetavaks.
Hameril on hirm näidata inetust. Ta nagu häbeneks Bukowskit (Chinaskit), püüdes vabandavalt muuta teda inimeseks, kes too tõenäoliselt kunagi pole olnud. Kirjanikuks ehk intellektuaaliks olemine vajab ülevat müüti – nii näib režissöör levinud arvamust jagavat. Bukowski oli küll joodik, aga selle eest olid tal kindlasti aated.
Ehk peaks leppima tõsiasjaga, et see ei pruukinud üldsegi nii olla? Ehk Bukowski ei joonud end täis põlgusest ühiskonna või elu või mõne muu "suure ja tähendusrikka mõiste" vastu? Ehk ei peksnudki ta oma naisi lapsepõlvest pärit läheduse puudumise kompleksi pärast? Ehk tegi ta seda hoopis lihtsal põhjusel, et ta nautis sellist käitumist? – "Kõik, mida ma tahan, on juua ennast täis. See ei kõla üllalt, aga see on minu valik," põhjendab Bukowski. Kui töölisklassi elust nende endi väljendusvahenditega kirjutav kirjanik on võetud laiema publiku jaoks aktsepeeritava kultuuri osaks, siis ei tasu talle külge pookida "kõrgkirjanduse" esindajatele väidetavalt omaseid aateid, vaid leppida sellega, et ta oligi teistsugune, tema ise oligi ta looming. Ilma sümbolite, allegooria ja ühegi kirjandusliku žanrita. Lahterdamine muudab inimesed ja anded ühetaolisteks, seob nad müütidega, milles nad ise polegi tahtnud osaleda.
Ometi on film hästi lavastatud – nii mõneski stseenis on küllalt peent ja teravat huumorit. Filmi elukaugus ei tule mitte andetusest, vaid valest lähenemisest. Film lõppeb tähendusrikka voiceover’iga: "Kui sul on kindel plaan kuhugi jõuda, siis pead sa minema lõpuni. See tähendab kaotada naisi, sõpru, töökohti. Aga sa teed seda ikkagi, hoolimata hüljatusest ja kõigest muust, ning see saab olema parim, mida suudad ette kujutada. Kui sa tahad proovida, mine lõpuni."
Ehk jäi hoopis režissööril endal seekord puudu julgusest lõpuni minna?
"Faktootum"
Režissöör Bent Hamer.
Osades Matt Dillon, Lili Taylor, Marisa Tomei, Fisher Stevens, Didier Flamand jt.
