STOCKHOLMI SÜNDROOMI SÜND: Lars Nystrom (Ethan Hawke) üritab Stockholmis panka röövida, tema võetud pantvangide hulgas on ka Bianca (Noomi Rapace). Foto: ACME Film

Aastal 1973 üritas katseajaks vabanenud kinnipeetav Rootsi pealinnas panka röövida, võttis pantvangid, nõudis oma sõbra vangimajast välja endale abiks ja kukkus lõpuks kinni. Märkimisväärseks muudab asja see, et kuus päeva pantvangis olnud inimesed ei olnud nõus vangistajate vastu tunnistama ja astusid ka hiljem nende kaitseks välja.

Režissöör Robert Budreau alustab filmi ekraanile ilmuva kirjaga „Põhineb absurdsel, ent tõele vastaval lool“. „Absurd“ tähistab kõige lihtsamalt öeldes mõttetust, varjatud vasturääkivust. Ma pole kindel, kas see on kõige õigem sõna kõnealuse loo kirjeldamiseks, siin pole midagi absurdset. Küll aga on selles juhtumis palju ebatüüpilist ja üllatavat.

Budreau oleks võinud algmaterjalile läheneda klassikalise põnevikuna, nagu „Lämbe pärastlõuna“ („Dog Day Afternoon“, rež Sidney Lumet, 1975), või lahata tegelasi psühholoogilise draama võtmes à la „Tuba“ („Room“, rež Lenny Abrahamson, 2015). Tavapärasemate lähenemisviiside asemel otsustas Budreau filmi lahendada aga krimikomöödia võtmes, mis tekitab vaatajas kergelt võõrandava efekti. Kurjategijad, keda kehastavad Ethan Hawke ja Mark Strong, on kaks naeruväärset juhmakat, mis on veidras vastuolus nende käes oleva pantvangi Bianca rollilahendusega Noomi Rapace’ilt, kes mängib suurepäraselt välja oma tegelaskuju keerukad sisekonfliktid. (Psühholoogide kinnitusel ongi ju Stockholmi sündroom ennekõike naistele omane käitumine, seda näiteks ka koduvägivalla puhul.)

„Stockholm“ on satiiriline film, mis käsitleb suuremat osa oma tegelasi kui karikatuure. Ja tänu sellele on tal olemas meelelahutusväärtus. Nalja saab. Aga pole mõtet lootagi, et see film kuskilt otsast sisuliselt või usutavalt Stockholmi sündroomi teemaga tegeleks.

Kinodes alates 20. aprillist.