Streik ja eetika
See streik on Mõõdukate valimiskampaania, leiab
meediaasjatundja. Kui vaja, istume ise rooli taha, rahustab rahvast Tartu
kapitalist.
Eriti ebaeetiline on, et hoiatusstreik tehti esimesel
septembril, nüüd ei pääse lapsed kooli, leiavad murelikud
vanemad.
Nii palju emotsioone tunniajalise seisaku pärast, mille
bussifirma pealegi streigimurdjatega korvas.
Kui ma juunis Pariisist koju
lendasin, oli Stockholmi lennuk üks neist vähestest, mis Charles de
Gaulle’i lennuväljalt õhku tõusis. Ja seegi tegi seda
sellise hilinemisega, et mul tuli ööbida Arlanda lennuväljal.
Keegi ei avaldanud mingeid emotsioone: asi selge, streik. Keegi ei katsunud
mulle selgitada, mispärast streigitakse. Keegi ei küsinud lenduri
käest, kas tema võitlus on õiglane.
Streik on
suhteliselt rutiinne, aga kuulsusrikaste traditsioonidega
töövõitluse vorm. Mäletan keskkooliajast, et Soome
telekast näidati pidevalt streike. Tulid mustade diplomaadikohvritega
tööandjate ja töövõtjate juristid, istusid paar
tunnikest laua taga ja siis streigiti jälle nädalake. Minu
mäletamist mööda olid õpetajadki kõvad streikijad.
Ei tea, kas need õpetajad, kes streikisid, olid eetilisemad või
ebaeetilisemad kui need, kes kriidiga tahvli ääres seisid.
Kas
need veoautojuhid, kes aeg-ajalt Euroopa teed ära blokeerivad ja kedagi
koju ega kooli ei lase, on iseäranis ebaeetilised?
Streikimisse ei
tuleks suhtuda emotsionaalselt, vaid stoiliselt, nagu sügistormidesse.
Streikijate ja politseinike suurkähmlused on ammu ajalugu. Streik pole
kellegi isiklik asi, vaid majandusvõimude vastasseis, mida ohjavad ja
paisutavad hästimakstud asjatundjad.