Jaan Ruus : “Punane elavhõbe” karistab vaatajat
“Punane elavhõbe”
Režissöör Andres Puustusmaa, stsenarist Andres Anvelt. Osades Märt Avandi, Peeter Oja, Mait Malmsten, Juhan Ulfsak jt.
Kinodes üle Eesti alates 9. aprillist.
Kunagine kriminaalpolitseinik Andres Anvelt on (2007) kirjutanud Eesti üheksakümnendate allmaailmast. Venemaal tuntuks saanud režissöör Andres Puustusmaa on selle alusel teinud krimifilmi, mida juhatatakse sisse kui Eesti hiilgeaega metalliekspordis ja inimeste tapmises.
See on kena noore mehe Repsi (Juhan Ulfsak) julmade ebaõnnestumiste teekond. Vanglast juba krooni ajal vabanenuna satub ta improviseeritud jõuguga vahendama “punast elavhõbedat” – legendi järgi kinaveriga kaetud plutoonium. Tabanud soodsa vahendusotsa, hangivad toimekas, kahtlustava pilguga Holts (Mait Malmsten), ujeda hoiakuga Reps, loomusunniliselt vägivallale kalduv Korba (Kristjan Sarv) ja nendega Moskvas liitunud rets Säm (Kirill Käro) Moskva maffialt oma “elavhõbeda”. Pikk stseen garaažide vahel on filmi ilmekamaid ja näitab ka allilma jõukude klassivahesid.
Vastasleer, eesti politsei, esindab küll õigust, kuid jätab sama räämase mulje, koosnedes logarditest, jõhkarditest ja lakkekrantsidest, keda siis vanem kõiketeadev komissar Buldooser (Peeter Oja) toorelt kamandab.Oma väikese tütre ja venelannast naise töörabamise pärast hooletusse jätnud politseinik Sander (Märt Avandi) jõuab jälitusinfo hankimiseks isegi abielu rikkuda.
Omaette teemana jookseb läbi “koputajate” liin: hipodroomikires Tibla (Lembit Ulfsak.)
N-ö normaalseid inimesi esindavad vaid Sanderi naine (Ksenja Buravskaja) ja Repsi üksinda kasvatav ema (Laine Mägi). Aga miks on ta antud sellise kuivikuna? Ja muidugi ka keerisesse kistud Repsi kallim Marju (Inga Salurand), kellele saab ainult kaasa tunda.
Film on kokku põimitud oskuslikult ja osavalt ja kõik näitlejad mängivad hästi, välja arvatud Peeter Oja, kes kogu aeg fortes lõugas. Kreisiraadios oskab ta küll nii macho’t mängida kui ka pause kasutada. Mait Malmsten annab selles, vist siis psühholoogilises põnevikus, karakterosa nappide vahenditega. Juba tema valvas, terane, kuid kahtlustav silmavaade mõjub. Peaaegu Eesti George Clooney. Hämmastav on Kirill Käro vene retsi Sämi rollis. Ilmetu nägu, mida tänaval ära ei tunneks, aga just sellepärast! Usud, et ta võib kameeleonlikult olla ükskõik kes ja vajadusel ka võrgutada tütarlapsi. Vene kino suurkujud Sergei Barkovski (maffiapealik Vjatšeslav Eduardovitš) ja Aleksandr Baširov (Kirst) veensid jäägitult.
Stsenarist on küll viidanud tõsiloole, kuid kuhjanud palju kokku. Muidugi on siin šokis siirdeühiskond, kus kaovad töökohad, kõik variseb ja tänavailt leitakse laipu. Muidugi langed masendusse, kui sul ekraanil kolm taksojuhti üksteise järel asja ees, teist taga ära tapetakse. Ja kui lõpuks veel armas neiu grupiviisiliselt vägistatakse ning tagatipuks talle kuul pähe kihutatakse, hakkad mõtlema, et milleks sa pead seda filmi vaatama. Kas selleks, et emad hakkaksid hoiatama lapsi, et võõrastega suheldes tuleb olla ettevaatlik?
Tundub hoopis, et lavastaja Puustusmaa on – teadlikult või alateadlikult – klaarinud arveid omaenda Eesti minevikuga, või, mis tõenäosem, ta on filmi seostanud praeguse olukorraga Venemaal, kus kriminaalsus ja vägivaldne allmaailm on endiselt aktuaalne. Vene “mendiprobleemi” teame suurest miilitsakorruptsioonist. See oli Eesti minevik, aga teadaolevalt Venemaa praegused probleemid. Ja ka laadilt seostub see vene kurjategijamoraali filmidega, alates kas või filmist “Vend” (“Brat”, 1997).
Filmi kodulehekülje teave on olematu ja lugeja suhtes hoolimatu. Ei mingeid nimesid, ei mingeid rolle. Ma ei tunne kahjuks nägupidi lavastaja abikaasat Natalija Murina-Puustusmaad. Alles hiljem sain ma teada, et jõulise komissar Buldooseri sekretäri Valja säravvahedas rollis mängiski tema. Tuleb muidugi tunnustada operaator Mait Mäekivi ja kunstnik Ervin H. Seppelit, kes taastasid ekraanil räpa-aja, ja monteerijat Tambet Tasujat, kes professionaalina tegi filmi nii lühikeseks kui võimalik, vahel küll süžeelise ja tegelassuhete arusaadavuse arvel.
Eesti filmis jääb tegevus sageli arendus- ja paljutähenduskrampi, siin hakatakse kohe jutustama lugu, õieti liiga mitut lugu korraga. Režiikäsitöö toimib, kuid see on käsitöötund ilma sõnumita, filmitegemine ilma erilise vajaduseta. Hakka või mõtlema, et “aasta halvim” linateos, road-movie “Pangarööv” oli päris huvitav film.
Jah, filmi sündmustik on sünge ja atmosfäär tekitab tülgastust. Kuid see on tolle aja pinnakiht, mitte ajastufilm 90ndatest, mis jõuaks üldistuseni siirdeajast. Kui aga eesti filmitegijaile on vaja professionaalsust õpetada, siis oleks seda parem teha filmikoolis, mitte kinolinal. Milleks karistada vaatajat?
