Kohe hakkan rääkima enda aiast, kohe.

Viis aastat tagasi sain tillukese maalapi omanikuks, mida mõnedki inimesed (isegi sõbrad!) nimetasid „Pääsküla kõige koledamaks aiaks”. Maja oli seisnud aastaid tühi ja aed oli tõesti omamoodi metsikult võluv – nagu metsaalune, mis hoolimata sildist „Prügi mahapanek keelatud” on täis kola ja rämpsu; haljastuses domineeris madaltihe okkaline põõsastik, kärbunud lehtedega tikripõõsad läbisegi kibuvitsavõsaga. Esimesel suvel lisasin sellele oma panuse lammutussodi kujul. Seal, kus praegu on nii-öelda peenrad, olid siis ülekasvanud sirelid, mahamurdunud männipuu ja aknast väljaloobitud kuhi vannitoa kahhelplaate; aia äärde kerkis vanade põrandalaudade ning katkiste kipsplaatide lasu. Niigi liivasele pinnasele tassiti juurde veel paras mägi liiva, mis vannitoa põranda alt välja õõnestati.