Haruki Murakami “Elevant haihtub”

Mõne kirjaniku seosed on tummaksvõtvalt veidrad. Eestist näiteks Valdur Mikita ja Erkki Luuk. Venemaalt Daniil Harms. USAst Philip K. Dick. Jaapanist Haruki Murakami.

Mikita, Luuk ja Harms on avangardistid-absurdistid. Dick ulmekirjanik. Ka paljude Murakami teoste puhul saab rääkida maagilisest realismist või millestki sarnasest, aga hulk tema raamatuid on täiesti realistlikud. Ka käesolevas kogumikus leidub ilma mingi fantastilise elemendita klassikaliselt komponeeritud novelle. Ja ometi tõmbab ta neiski pööraseid paralleele.

Näiteks kirjeldab Murakami pantomiimi õppivat tüdrukut, kes oskab oma tühjade kätega perfektselt jäljendada mandariini koorimist ning jätkab seda tegevust mitmekümne minuti jooksul, seejuures ise sihilikult unustades, millega ta tegeleb. Murakami minategelane vaatas seda pealt ning tõdes hiljem: “See oli väga veider tunne. Kunagi, kui Iisraelis Eichmanni üle kohut mõisteti, ütles keegi, et kõige õigem oleks ta karistuseks sulgeda hermeetilisse kongi, kust õhk vähehaaval välja pumbataks. Ma ei mäleta, kuidas Eichmann tegelikult suri, aga millegipärast tuli mulle see ettepanek just siis meelde” (lk 122).

Selliseid “millegipärast mulle meenus”-tüüpi seoseid on käesolevas raamatus rohkelt. Mingis mõttes on need vastutustundetud. Nad mõjuvad kadestamisväärselt lõdvalt, hoolimatult, isegi huligaanselt, või nagu oleksid need pärit kellegi privaatpäevikust, kuhu inimene kirjutab kurat teab mis põhjusel kõikvõimalikku sodi. Aga kõige hämmastavam on, et need seosed ometi toimivad, kõige lihtsamal, üldinimlikumal tasandil. Murakami novellid räägivad lagunevatest suhetest, kaotusvalust, sisutust tööst kontoris, materiaalsete väärtuste õõnsusest. Kirjaniku peategelased kipuvad olema antisotsiaalsed tüübid, kellele on kogu see virtuaal-sotsiaalne tsirkus vastik, aga kes ei halise ega pritsi sotsiaalkriitilist vahtu, vaid tugevate isiksustena sülitavad sellele ja teevad, mis neile meeldib. Näiteks loovad arulagedaid seoseid.

Murakami näitab, et viimased ongi realistlikumad kui see harjumuspäraselt arutlev, diskursiivne proosa, mida meid on harjutatud realismina võtma. Murakami kirjutab: “Ükskõik kui väga sa ka ei pingutaks, et kindlates raamides püsida, hakkab kontekst siia-sinna uitama, kuni lõpuks kaob hoopis silmist. See on nagu hunnik väsinud kassipoegi, sooje ja rahutuid, ning sinu ülesandeks on nad maha müüa. [–] Ja sellest sünnib mälu, sünnib romaan. See on nagu igiliikur, mida ei saa peatada. See hulgub mööda maailma ringi ja temast jääb maapinnale katkematu joon” (lk 251).