Nädala raamat: Teateid elust

Ülo Mattheus “Vabanemine kuulmise läbi. Mälestusi surmast”
Loomingu Raamatukogu 20/2011. 53 lk.

See on keskmise koolivihiku paksune raamatuke, mille sisu võib endasse ahmida ühe hingetõmbega, aga ma ei soovita. Ülo Mattheus ei ole kiirustades lõppeesmärgi poole sööstev kontseptsioonikirjanik. Tema teksti hinge tabamine vajab aega, ent ennekõike sõnade kuulmise ja enesesse vaatamise oskust. Eks ole seegi omamoodi elu ja surma piirimaile jääva vahepealsuse ületamine, millest Mattheus Tiibeti surmaraamatule (“Bardo thödol”) tuginedes kirjutab.

Mattheuse teosel puudub morbiidsuse pitsitav pitser, mis painas Jaak Jõerüüdi sajandiveerandik tagasi ilmunud novelli “Teateid surmast”. Siinsed “mälestused surmast” on ühtaegu teated elust. Viimast ehk rohkemgi kui esimest. Ülo Mattheus on surma näost näkku näinud (lk 39–42) ja tunneb ka tema palge peenemaid kurde.

“Aeg on näidanud, et rääkimata asjad takerduvad hinge sügavusse. Ent kunagi kerkivad need uuesti pinnale ja need tuleb ikkagi lahti harutada – kellegagi, kelle jaoks see on niisama oluline. Ja kui too keegi on surnud, tuleb rääkida surnuga,” ütleb kirjanik lk 29. Ja ta räägib. Räägib oma vendade Aavo ja Peetriga, räägib sõber Linnart Mälliga, räägib ka hukkunud kosmosekoer Laikaga ning Nõmme ja Riia majadega, kus kunagi on elatud või oldud. Eriti soojal toonil räägib ta oma vanaemaga ja Gautama Buddhaga, oma Õpetajaga. Vanaema oli autori aegadeülene ilmasammas, Õpetaja on tema elusammas.

Kaotusvalu kõrval hoovab neist lugudest katkematut empaatiat, mida jagub lugejalegi. Autor soovib, et keegi ei takerduks kuhugi vahepealsusse, et nad kuuleksid lähedast enda kõrval ega jääks uitama üksildusse. Et kuuljate teadvus vabaneks uuele elule. Ehk õhtumaisemalt: “Pärast surma saad selleks, kes sa olid enne sündi.” Nii kinnitas Arthur Schopenhauer, muidu tuntud pessimist.

Täit osasaamist Ülo Mattheuse raamatu hingekõnest raskendab tõik, et autor kasutab budistlikke termineid justkui üldtuntud mõisteid, jättes need seletamata. Paari enim levinud mõiste seletuse leiab huviline siit: bhikšu on kerjusmunk, šramanera munga õpilane. Tathāgata (Nõndaläinu) on nimi, mille Gautama Buddha andis iseendale.