(Jaanus laagriküll)

Võib-olla nad ei puuduta sind iial. Aga võib juhtuda, et sa satud süsteemi, kus nad, päevast päeva maal elavad ja kohalikku subkultuuri kandvad inimesed, puudutavad sind ja mitte vähe. Ma ei räägi külapoe taga istuvaist meestest, ma räägin tegelikust elust, mida ehk enam ei nimetata teiseks Eestiks.

Just sellest räägib Taago ­Tubina lavastus Ugalas, mis sest, et põhineb rootsi kirjaniku ja filmilavastaja ­Maria Blomi tekstil. See on lugu maa ja linna kohtumisest, kolme õe totaalsest lahkukasvamisest ja mitte enam päriselt kokkusaamisest. Komöödia juubelipeost, mis lõpeb sellega, et naispublik nutab. Aga see on vähemalt esietenduse muljete põhjal väga elus teater. Just teatril on võimalused kujutada natuke liialdatud võtmes inimeste tüüpkäitumisi, -harjumusi – ja siis jõuda kuhugi edasi.

Terje Pennie, Carita Vaikjärv ja Vilma Luik oma rollides esitavad peaaegu äärmuslikke variante sellest, mis võib ühe perekonna lastest saada – maniakaalne rabelev pereema, lakkamatult mobiili haarav linnabeibe või keskeakriisi vajunud lahutatud naine. Nad just nagu suhtlevad omavahel ja siiski ei tee seda, minevik ilmub välja ja kaob siis jälle.

Samas räägib see näidend ikkagi reaalsest maaelust, meie ees on midagi, mis võiks toimuda näiteks Vinnis või Viiratsis. Maailm, mis on pigem meeleheitliku rügamise koht, sest vaja on näidata, et kõik on, nagu peab, kõik on, nagu alati tehtud on.

Maainimesed on siin inimesed nagu kõik, aga samas rõhub neid mingi taak, masohhistlik enesepiiramine ja suletus. Eriti kannab seda Terje Pennie (pildil) mängitud Eerika, kes jookseb ja jaurab ja käratseb labasuse ja samas meeleheite piiril, kui juubelipeo ettevalmistused või ka siis pidu ise käivad. Suurepärane roll viimasel ajal harva nähtud näitlejalt.

Ja muidugi tasub mainida arhetüüpseid kõrvaltegelasi, ­Luule ­Komissarovi Maarikat, kes suudab efektselt esitada vanemat, kuid väga pretensioonikat maanaist; Meelis Rämmeldi Jaan-Olevit, 35selt ikka ema juures elavat ambitsioonitut jobu, kel ometi tegelikult on hing ja tunded, Andres Tabuni (pildil) onu Ingvarit, kes alustab leebe irooniaga ja viinajoomise hoogustudes haarab püssi ja mootorsae. Lavastaja on suutnud kogu selle hullumeelse seltskonna süsteemi panna, nad ongi nagu üks tüüpiline suguvõsa. Lavastus on tempokas, tulvil vaimukaid detaile ja stseenilahendusi, eriti esimeses vaatuses, mis on pealtnäha puhas komejant.

Ka muusikaline kujundus on ebatüüpiline, kogu aeg on laval Svjata Vatra trombonist ja vikatimängija Ruslan Trochynskyi, kes mängib pilli ja osaleb ka tegevuses, korra ka tekstiga. Kunstnik Mihkel Ehala traagiliselt viimaseks jäänud lavakujundus on eklektiline, aga mitmekihiline ja detailirohke. 

*
Ja ikkagi, kes on maakad? Harilikud inimesed, aga vähemalt selle etenduse näitel sisemiselt rahuolematud, kui mitte otse õnnetud mehed ja naised, kes tunnevad ühtpidi kohustust elada, nagu hea komme ette näeb, ja samas on see tihti kurnav valetamine ja mõttetu pingutus.

Me kõik oleme vahel maakad, mõtlesin, kui teatrimajast Viljandi pimedusse astusin.