Stseenid ajaloost
Skemaatiline libreto, veniv lavastustempo, eklektiline muusika, vaimukad tekstid ja stiilne lavakujundus ning kostüümid – selline on Eesti uusim ooper “Mina – Napoleon” Estonia. Ja kriitilistest märkustest hoolimata kohati südamest naerma ajav lavalugu, Eesti oludes seega midagi väga haruldast. Nimiosas tegi vapralt oma rolli väike Gerrit Siiner.
Ooperi esietendus 11. veebruaril läks entusiasmi tähe all – nii lavalolijate kui publiku poolel. Teema on igihaljas. Peategelaseks ärahellitatud poiss, keda ema jumaldab ja kes teeb, mida iganes, et mitte kooli minna, häälestab etenduse alguses tahes-tahtmata pedagoogilis-didaktilisele lainele. Et küll marakratt lõpus omad vitsad saab ja korralikuks muutub. Kuid võta näpust, poisi karakter ei arenegi edasi, veidral kombel ootamatult minevikku paisatuna ja Napoleoni reinkarnatsioonina teises reaalsuses tegutsedes jääb tema iseloom samaks ning teda ümmardatakse endistviisi. Muidugi jõuab poiss lõpuks ajaloost tagasi koju, arvuti ja kaisukaru juurde, kuid pole uuest kogemusest midagi õppinud. Nagu Bourbonid, võiksin tsiteerida ühte teist keisrit. Nii et millest see ooper siis õieti räägib?
Määratlus “lasteooper”, mida esietenduse eel meedias kuulis, kõlab adressaadi kohta vist mõneti eksitavalt, pigem on tüki näol tegemist ennekõike poiste-tükiga. Ajalooline keiser, armee, marssalid, sõjad, vallutused, lahingud, palju see ikka plikasid huvitab. Kuid mis eesmärgil on ooper üldse kirjutatud? Kui kasvatuslikul, siis pole tulemuseks uut Barankinit (“Barankin, ole inimene!” – omaaegne kultusraamat iseka poisi ümberkasva(ta)misest). Kui eesmärgiks oli etendada elavaid pilte Napoleoni elust ja tegevusest kostüümidraama illustratiivses maneeris, võiks tulemusega üsna rahule jääda. Keisriks kroonimis-stseen justkui elustaks efektselt Davidi üldtuntud hiigelmaali, kus laps-Napoleonist tulenevalt omandab ajaloolise sündmuse ülespuhutud aeglane pidulikkus aga iroonilise mõõtme. Teine lavastuslikult suurepärane humoristlik stseen, kuigi märgiliselt üdini klišeelik, kujutab Vene talvemaastikus külataret ahjus põõnava vanamehe, balalaikaga perepoja ja hoolitseva eidega, kes pärastpoole lauldes-tantsides prantslast ähvardavad.
Mida arvata Estonia orkestri poolt korralikult ettemängitud Tõnis Kaumanni muusikast? Mõned taktid “Traviatast” või Marseljeesist menueti komponeerimine mind ei intrigeerinud, sest kogu Kaumanni ooper on süsteemselt eklektiline ja heas mõttes meelt lahutav. Niiöelda üks suur lõbus pseudo-Rossini. Selle võrra ka kaalult kergem kui tänapäeva ooperimuusikalt eeldatakse. Kui mõned ansamblid populaarseks saavad (näiteks vene pildis), poleks see mingi ime.
