Ehe ja õige: Dave Grohl naudib stuudiohõngu koos Sound City Playersi ja produtsent Butch Vigiga (esiplaanil prillidega), kellega koos salvestati sama mikserpuldi taga ka Nirvana plaat “Nevermind”. Foto: Variance Films/Roswell Films

Maria Minerva ei ole ühtki oma plaati lindistanud stuudios. Kõik, mis tal muusika salvestamiseks vaja läheb, on arvuti, pisut instrumente ja sämpleid, mikrofon. Selle kola sätib ta üles magamistoas ja annab tuld.

Samamoodi on eestlasest elektro-house’i staari Mord Fustangiga. Muusika tegemiseks on tal tarvis vaid arvutit, programme ja ennast. Ei mingit helipulti, timmitud akustikaga helikindlat ruumi... ega teisi inimesi: helimehi, produtsente, tehnikuid, bändikaaslasi.

Sellisel privaatsel viisil tegutsevad praegu sajad tuhanded magamistoamuusikud ja laptop-produtsendid üle maailma. Ja piisavalt edukalt, nagu teada, nagu näha. Stuudiost on saanud midagi sellist, mida iseenesest pole enam tingimata vaja. Ka muusikapalad, mille tegemises osaleb rohkem inimesi kui üks, saab valmis netijuhtmeid kaudu faile vahetades ja omavahel kohtumata. Stuudiotest on saanud relikt muusika iidsest kuldajast. Aeglasemalt, kuid järjekindlalt liigub stuudio kultuseks ja fetišiks nagu vinüül või plaadipood. Ja nagu plaadipoode, pannakse kinni helistuudioid, sest kliente ei jätku enam.

Praegu on Tallinnas muusikute endi rajatud stuudioid kindlasti rohkem kui kunagi varem. Aga need on ehitatud pigem muusikute isiklike ambitsioonide rahuldamiseks, mitte klientide teenindamiseks. Ja kuigi stuudiote surma pole lähemas tulevikus ette näha, siis just kliente ootavad suurstuudiod panevad maailmas ükshaaval uksi kinni, sest ruumide ja aparatuuri rentijaid jääb (käepärase ja hinnalt soodsa) digitaaltehnoloogia peale tungides aina vähemaks.

Nii pandi näiteks aastal 2011 kinni erakordse analoogpuldiga Sound City ­Studios Los Angeleses, trööstitus laohoonete rajoonis San Fernando Valleys. Sellele stuudiole on üle kahetunnise armastuskirja filminud rokkmuusik Dave Grohl. 22aastasena veetis ta 16 päeva selles stuudios trumme tagudes ja salvestas koos kahe kaaslasega plaadi – Nirvana “Nevermind” –, mis tegi temast rokkmiljonäri ja -prominendi Dave Grohli. Niisiis on dokumentaalfilm “Sound City” ühtlasi tänukiri.

Tänukiri, mis kujutab endast esimese kahe kolmandiku jooksul korralikult üles võetud ja ajas lineaarselt kulgevat dokki. Arhiivikaadrid ja -fotod, rääkivad pead – stuudio omanikud, assistendid, sekretärid-mänedžerid ja suur hulk nimekaid muusikuid ja produtsente, kes meenutavad stuudiot tunnustavalt, imestavad Sound City maagiliste ja erakordsete helivõimete üle ja kirjeldavad, milline räämas peldik see maailma parima trummisaundiga stuudio oli. Ja see kõik võiks veenda meid selles, kui võluv ja vajalik on see kõik, millest Maria Minervad ja Mord Fustangid ilma jäävad. Nädalaid ja kuid kestev elu stuudios, inimesed ja inimlik kontakt, armumised ja konfliktid, Jack Daniels, helide püüdmise kõrge kunst, loomingulisi otsuseid rõhuv paine, kui sul tuleb tegutseda lindi ja analoogvahenditega, mitte hõlpsalt tuhandeid ümbertegemisi võimaldava digiaparatuuriga. Isegi muusikaajaloo kirjutamiseks vajalikke anekdoote ja legende ei sünni üksipäini magamistoas nokitsedes.

Ja just ajaloo asjus on “Sound City” Dave Grohli jaoks midagi veel. See on tema võimalus esineda muusikafännina. Paadunud ja pühendunud fännina. Kirjeldada, kuidas tal jalad nõrgaks läksid, kui ta noore Nirvana mehena “shithole’ist” stuudio uksest sisse astus ja seintel sealsamas salvestatud ja ajalugu teinud kuldplaate nägi.

Muusikapublik nõuab, et muusikud oleksid sama tõsimeelsed muusikafännid nagu nad ise. See garanteerib respekti. See on pääs insaiderite hulka. Ma ei ole tavaline kõva pillimees, kellel on lihtsalt vedanud, ma olen käinud ja käin seniajani rokkmuusika ülikoolis, teatab Grohl, ja eks üks kahetunnine dokumentaal on selleks mõjuvam viis kui mõne suvalise ajalehe “Päev muusikas” rubriigi küsimustele vastamine.

Grohlil ei ole ehk tarvis rõhutada, et tema soontes voolab ehtne fänniveri, ta ei pruugi seda siin teha teadlikult, aga alateadlikult äkki siiski. Nirvanas oli ta ju vaid trummar ja Foo Fighters (või lugematud muud projektid) pole sedavõrd murrangulised (ja ajaloolised) olnud. Enam ei tohiks keegi kahelda, kas ikka patsutada talle tunnustavalt õlale või mitte. Ja võib kindel olla, et “Sound City” on ajakirjade nagu NME, Spin, Rolling Stone, Q, Uncut ja Mojo aasta parimate filmide esiotsas.

Filmi viimane kolmandik on aga ülearu veniv ja liiga happy ending. Me näeme legendaarses stuudios käinud muusikuid (Stevie Nicks, Rick Springfield, Lee Ving, Josh Homme) ja Paul McCartneyt Dave Grohli eestvõttel täiega rokkimas. Ja Sound Cityst päästetud stuudio südame ja hinge, helipuldi Neve 8028 ümber. Grohl ostis selle 40 aastat järjest töös olnud ja haruldase analoog-miksimispuldi ära, kui stuudio kinni pandi. Ja installeeris selle enda isiklikku stuudiosse 606. Mille maagiat kasutades, nagu näha, võib seniajani rokkida, lindistada ja õige higilõhnaga stuudioõhku hingata. Seeläbi võib see film olla ka reklaamkiri. Grohli erastuudiole. Ta on juba tunnistanud, et suure nimega artistid pressivad pärast filmi tema kodustuudiost sisse.


Nimed Sound City seinal

Sound City Studios rajati aastal 1969, tegutsemise lõpetas aastal 2011.

Stuudios on teiste hulgas plaate salvestanud Neil Young, Elton John, Tom Petty, ­Foreigner, Joe Cocker, Santana, Dio, Slayer, Queens of Stone Age, Nine Inch Nails, Rage Against the Machine, Kyuss.

Üks stuudios töötanud superprodutsentidest Rick Rubin on Sound Citys üles võtnud Johnny Cashi, Metallica (“Death Certificate”), Red Hot Chili Peppersi (“One Hot Minute”) ja Kid Rocki muusikat.

Stuudio eluajal ilmunud viimasteks jäänud plaatide hulgas on Mastodoni “The Hunter” ja Arctic Monkeysi “Suck It and See”.

Just Sound City stuudiotes kohtus aastal 1974 britt Mick Fleetwood ameeriklaste Lindsey Buckinghami ja Stevie Nicksiga, kes liitusid tema bändiga Fleetwood Mac ja salvestasid sealsamas bändi kommertsläbilöögi plaadi “Fleetwood Mac”.

Sound City Players on Dave Grohli poolt kokku pandud supergrupp, kus on mänginud erinevad Sound City stuudios lindistanud muusikud (Rick Springfield, Trent Reznor, Krist Novoselic, Paul McCartney, Corey Taylor jt) ja mis andis suurtest filmikompaniidest sõltumatult üles võetud dokumentaalfilmi jaoks promokontserte. Ühtlasi ilmus Sound City Playersi album, mis sai salvestatud Sound Cityst pärit helipuldiga.

Dokumentaal “Sound City” esilinastus tänavu festivalil Sundance ja viis Dave Grohli muusikaväljaannete esikaantele.