Sellise hoiakuga oleme ise vaesestanud oma ajalugu ning lülitanud sealt välja suurel hulgal maailmanimega tegelasi, kes Eestis elanuna ning osaliselt ka eestlastega vere poolest seotuna küll eesti keelt ei rääkinud, Eesti tuleviku kujundamises aga kaasa rääkisid. Vennasrahvas soomlased on selles küsimuses tunduvalt suuremat arusaamist ilmutanud. Nende jaoks on nende rootsi keelt kõnelenud, kuid Soome eest väljas olnud haritlased loomulikuks osaks rahvuslikust liikumisest.

Loomulikult ei saa kogu süüd sellise olukorra tekkimise eest eestlaste kaela ajada. Vähemalt sama palju kui mitte rohkem on sellises traagilises vastasseisus süüdi ka baltisakslased ise, kelle arrogants ning suutmatus end Eesti tulevikuga siduda neile endile kokkuvõttes saatuslikuks said.

Sellest kõigest tehakse Schultz-Bertrami kirjades siiski vaid vihjamisi juttu. See raamat räägib meile kadunud maailmast, mida mõistmata pole aga võimalik  Eesti ajaloost aru saada. See on maailm, kus Torma pastori mitte just eriti jõukas poeg võis ringi rännata Euroopas ning vabalt läbi käia tollase Euroopa vaimuhiiglastega, tehes seejärel mõjusat karjääri Vene keisririigis. Nii pole imestada, kui elegantse sujuvusega mööduvad tuntud vene haritlaste kõrval Scultz-Bertrami kaaslastena lugeja silma alt sellised nimed, nagu  Heinrich Heine, Robert Schumann või Ferenc Liszt.

Dr.Bertrami kirjade teiseks tähtsaks tegelaseks ongi piirideta Euroopa, kus eelpooltoodud kohtumised aset võisid leida. Dr.Bertrami kirjad on omapäraseks ülevaateks Euroopas XIX aastasajal aset leidnud tohututest muutustest. Kui esimestes kirjades on raudtee veel uudiasi, siis viimastes kirjeldatakse juba suurõnnetusi raudteel. Kui raamatu alguses on Saksamaa vaene ja lõhestatud, siis selle lõpuks tõuseb ta Euroopa suurvõimuks. Samas on Dr. Bertrami Euroopa-pilt hämmastavalt ühtne, pakkudes pildi kontinendist, mis oli sõbralik, tolerantne ja avatud. 1914. aastal kustusid tuled selle maailma kohal, et mitte kunagi enam süttida.

Schultz-Bertrami näol oli kahtlematult tegemist euroopalikku mõõdet omanud haritlasega. Samas ei saa tema kirju lugedes üle ega mööda küsimusest, miks siis ei saanud temast samasugust rahvuslikku tegelast, nagu tema sõpradest soome-rootsi haritlastest? Miks jäi Dr.Bertrami elu ja tegevus kuidagi õhku rippuma, miks ei jäädvustunud see ühegi rahva mälus?  On ju teada, et eelärkamisajal lõi noor Scultz-Bertram selle ettevõtmistega aktiivselt ning suure vaimustusega kaasa. Ta seisis “Kalevipoja” idee alguse juures, ennustades hämmastava ettenägelikkusega ette selle rahvuspoliitilist tähendust. Ta aitas kaasa Torma pasunakoori asutamisele, toetades seega rahvusliku ärkamisaja ühe liidri C.R.Jakobsoni isa Adam Jakobsoni tegevus ning asutas eestlaste ettevõtmistele muulgi viisil toetust.

Huvi eesti keele, kultuuri ja rahvaluule, aga ka laiemalt eestlaste käekäigu vastu ei kaotanud Schultz-Bertram hiljemgi. Tema kirjadestki on näha Schultz-Bertrami tegevus rahvaluule kogumisel, milleks innustas ta ka oma ema. Kusagile ei kadunud huvi “Kalevipoja” vastu, mis tugevnes veelgi tänu koostööle Fr.R.Kreutzwaldiga.

Samas jäi Schultz-Bertramgi teiste baltisakslaste kombel rahvuslikul ärkamisajal estofiilidelt rahvusluse tungla üle võtnud eesti rahvuslaste ettevõtmiste ja püüdluste suhtes eitavale või paremal juhul neutraalsele positsioonile. Tuntud on tema mitmetele kirjutistele osaks saanud hukkamõist eesti rahvuslaste poolt.1869.aastal oli talle aga näiteks vastuvõetamatult radikaalne J.Hurda poolt esimesel üldlaulupeol peetud programmiline kõne. Nii nagu teised baltisakslased põrkus Schultz-Bertram rahvuslikust liikumisest ära niipea, kui see muutus pühapäevarahvuslusest poliitiliseks ehk võitlevaks rahvusluseks, mille eesmärgiks oli eestlastele võrdsete õiguste kättevõitmine. 

Käesolev artikkel pole sobiv koht otsimaks selgitusi baltisakslaste sellisele käitumisele. Siiski võib mainida, et Schultz-Bertrami ei viinud eelpoolkirjeldatud negatiivsele hoiakule mitte päris samad asjaolud, mis paljusid teisi baltisakslasi.

Nii näiteks ei jaganud Schultz-Bertram XIX sajandi keskel baltisakslaste seas laialt levinud arvamust, nagu ei suudaks eestlased väikerahvana end kultuurrahvana välja arendada ning on seetõttu “ajaloota rahvana” möödapääsmatult määratud ümberrahvastumisele. Schultz-Bertram avaldab oma kirjades korduvalt usku eestlaste kui rahvuse tulevikku ning imetleb nende saavutusi. 

Ka ei saa Schultz-Bertrami mingil juhul pidada ühekülgselt saksameelseks tegelaseks. Vaatamata sümpaatiale Saksamaa suhtes on Schultz-Bertram ometi jäägitult truu Vene keisririigile, soov eestlaste saksastamise abil venestusele Balti provintsides kaitsevall luua, oli talle võõras. Kui mitmed Schultz-Bertrami eestlastesse samuti sümpaatiaga suhtuvad kaasaegsed pidasid õigemaks, et eestlased ähvardava venestuse ees endale parema tuleviku tagamiseks puhtpraktilistel põhjustel võimalikult kiiresti saksastuksid, siis Schultz-Bertram ei pidanud venestust reaalseks ohuks. Kreutzwald on näinud Schultz-Bertrami hoiakute taga lihtlabast raha ning karjäärihimu, kuid siin kõneles temas ilmselt lihtsalt kadedus. 

Nii peame tõdema, et ühest vastust esitatud küsimusele pole võimalik anda. Vahest ei jätkunud Schultz-Bertramil kokkuvõttes lihtsalt julgust end üheselt määratleda. Kord jääb tema kirjadest mulje kui abstraktsest eurooplasest, kord sakslasest, kord Vene impeeriumi kodanikust, kord eestimaalasest. Võimalik, et suutmatus vastata lihtsale küsimusele “kes ma olen” määraski ära tema elutöö hajumise ning unustusse vajumise. Seda traagilisem on Schultz-Bertrami ohe surivoodil: “Laske vähemalt mu süda Tormasse viia, et ta mu armsate eestlaste seas oleks”.

See kõik ei kahanda loomulikult ei Schultz-Bertrami kirjade ega kogu tema tegevuse väärtust. Oleks hea, kui väljaandja leiaksid ka Schultz-Bertrami teised kirjutised. Loodetavasti jätkab kirjastus “Ilmamaa” aga edaspidigi baltisaksa kadunud maailma tutvustamist, täites sellega mõne osagi hetkel meie ajaloolises teadvuses laiutavast lüngast.