Südametunnistus ja põsemikrofon

Eesti Draamateatris esietendunud „Võrk“ näitab, kui ohtlik on avalikule arvamusruumile, kui meedia­maja omanikud tootearendusosakonna ja toimetuse uksed segi ajavad, kirjutab Meelis Oidsalu.

Ameerika Ühendriikides linastus 1970ndate keskel mitu filmi süsteemi vastu mässu tõstvatest valgetest meestest. 1975. aastal linale jõudnud Miloš Formani film „Lendas üle käopesa“ sai mõttelise järje kohe järgmisel aastal vähemalt kahe filmi kujul: Martin Scorsese „Taksojuht“ ja Sidney Lumeti „Võrk“. „Võrk“ on lugu hulluvast telediktorist Howard Beale’ist, kes vallandamisteate peale otsekui protestiks mõistuse kaotab ja kelle hullumist telekanal reitingute huvides häbitult ekspluateerib. Beale’i juhtum leiab tsiteerimist ka hiljuti kinodesse jõudnud ja palju kõneainet pakkunud Todd Phillipsi filmis „Jokker“. 2017. aastal esietendus „Võrgu“ teatriversioon Londonis, äsja tõi selle Eesti Draamateatris lavale ­Hendrik Toompere jr. Diktor Beale’i rollis astub üles Hendrik Toompere.

Õigupoolest on „Võrku“ lohutav vaadata kõigil neil, kes netiportaalide klikilembuse, ajakirjanduse ja sisuturunduse vaheliste piiride hägustumise või tõsieluseriaalide vohamise kui 21. sajandi haiguse pärast meelt heidavad.