Südamlik Nigeeria
Minu teekond Nigeeriasse algas möödunud aasta novembri lõpus, kui sattusin sinna läbi organisatsiooni AIESEC praktikale ühte hotelli linnas nimega Ilorin. Kui Internetis linna nime sisse trükkisin, siis ei saanud ma seepeale suurt midagi teada, Nigeeria kohta leidsin aga mitmeid erinevaid jutte, peamiselt sellest, kuidas mõnda turisti relvamehed taga ajasid või kuidas moslemid riigi põhjaosas oma islamiseaduse kohaselt kelleltki käsi maha raiunud on. Julgustavad need lood igatahes polnud, kuid selleks ma sinna tahtsingi minna – raputada oma maailmavaadet ja aru saada, kuidas ja miks teises maailma otsas elatakse. Nüüd, mitmeid kuid hiljem ja veel siin olles, tunnen, et Nigeeria oma armastavate inimeste ja kireva kultuuriga on saamas mu teiseks koduks.
Elan Nigeeria lääneosas Kwara osariigi pealinnas Ilorinis. Ilorin on äärmiselt puhas ja vaikne linn, kuigi väidetavalt elab siin umbes miljon inimest. Juba alguses tehti mulle selgeks, et Lääne-Nigeeria on üsna turvaline paik võrreldes Ida-Nigeeriaga, kus esineb maanteeröövimisi ja muud sorti kuritegevust. Kui mitmed eurooplased kardavad Nigeeriasse minna, kuna arvavad, et see on üks ohtlik koht, siis mitmed läänenigeerlased kardavad samal põhjusel riigi idaosa. Käisin siiski ise idas ära ja ei sattunud ühegi maan-teeröövli otsa, kuigi kaks sõpra nende käest napilt pääsesid.
Kuna Nigeerias on moslemeid ja kristlasi enam-vähem võrdselt ühepalju ja islam on mulle veel siiani üsna tundmatuks jäänud, siis otsustasin end sel alal harima hakata. Raske see pole olnud, kuna enamus mu kolleege on moslemid ja räägivad oma usust heameelega, väljendades oma siirast lootust, et ka mina ühel päeval moslemiks pöördun. Kui julgen neile lõpuks tunnistada, et ma pole üldse usklik, isegi kristlane mitte, siis jäävad nad enamasti suu ammuli otsa vaatama, mõtlevad väheke ja küsivad siis “Kas sa siis mitte midagi ei usu?!?” nagu oleks see kõige kummalisem asi maailmas. Jah, religioon on siin ülimalt oluline ja ei ole mõeldav, et nigeerlane ei ole usklik. Religioon ei ole mitte elu osa, vaid elu ise. Pole tähtsust, kas oled kristlane võis moslem – kui ühel religioonil on püha, siis puhkavad kõik.
Nigeerlased on väga ettevõtlikud inimesed. Kuigi riik ei toeta otseselt uute ettevõtete loomist, leiavad mitmed nigeerlased siiski jaksu end läbi rebida meeletust bürokraatiast ja finantsilistest riskidest ning panevad vaatamata planeeritud äriplaani puudumisele oma äri püsti üllatavalt kiiresti. Kuna planeerimine ei ole tõepoolest nigeerlaste kõige tugevam külg (või peaks äkki ütlema “plaanidest kinnipidamine”?), lähevad mitmed äriideed ka nö “aia taha”, kuid see ei takista neid kunagi edasi liikumast.
Nigeeria noored panevad väga suurt rõhku oma välimusele. Sain teada, et mustanahaliste naiste juuksed ei kasva väga pikaks ja seepärast kasutavad nad väga palju juuksepikendusi, juukselisandeid ja igasuguseid muid “vidinaid”, millele ma senini nime pole suutnud anda. Peab aga tunnistama, et lõpptulemus on enamasti väga kena, kuigi isiklikult eelistaksin loomulikke juukseid tehislikele. Ja vestlusest sel teemal paari nigeeria noormehega selgus, et neid ei häiri neiude juuste tehislikkus üldse, peaasi, et kena on. Juuste juures on tähtis ka see, et need oleksid hästi siledad ja korralikult seatud – ükski juuksesalk ei tohi olla korratult ja kui tuul juukseid sasib, siis tuleb need koheselt korda sättida. Esimese juuksuri külastuse ajal kogesin, kuidas kõik mu juuksed vaha ja muude abivahendite abil hästi pead ligi kammiti ja siis hästi kõvasti kinni seoti. Siiani ei saa mu juuksur aru, miks mulle meeldivad tuule käes lendlevad juuksed rohkem kui tema vahatatud-geelitatud soeng, kuid sellegipoolest imetleb ta mu pikki juukseid, mis nigeerlastele nii võõrad tunduvad.
Ka riietus on äärmiselt oluline, eriti nendel märgatav kaubamärk. Kummalisel kombel võib Chaneli, Gucci ja muude moegurude kaubamärke tänaval märgata üsna tihti, kuigi tahes-tahtmata tekib küsimus nende ehtsuses. Suurima rikkuse tähistajaks on kingad, mis annavad kogu riietusele lõpliku hinnangu.
Paljud asjad, mida nigeerlased teevad või ütlevad, tunduvad eestlaste kultuuri jaoks täieliku ebaviisakusena. Tundsin ennast kohmetuna, kui ühe avaliku loengu ja mitmete sarnaste ürituste ajal hakati keset tseremooniat külalistele süüa ja juua jagama. Nigeerlaste jaoks on see aga viisakuseavaldus – söögi jagamisega tahetakse tänada inimesi tulemast ja toidu söömisega võetakse tänuavaldused vastu.
Kord, kui teise linna mõneks päevaks konverentsile sõitsin ja tagasi tööle jõudsin, siis pani mõni töökaaslane (kellega muidu nii väga palju ei suhtlegi) käed puusa, vaatas tõsise näoga otsa ja küsis “Mida sa siis minu jaoks sealt tõid?”. Esimene mõte, mis mul tekkis, oli see, et kas olen jälle mõnest kultuurilisest erinevusest teadmata olnud. Kuid kohe tundsin ennast ka väga nurkasurutult – kuidas julgeb üks inimene, kellega ma vaevalt suhtlen, mu käest midagi sellist küsida? Hilisemal uurimisel selgus, et tegemist on väga tavalise küsimusega, mida esitatakse reisilt tulnud inimestele ja et tavaliselt võib sellest situatsioonist huumoriga välja tulla, vastates vaid: “Tõin sulle ühe sooja ja laia naeratuse”.
Nigeerlased panevad väga tähele inimese kaalu. Nii nagu algul muretseti minu kaalulanguse pärast, hakati kohe kommenteerima ka kaalutõusu: “Ooo, sa oled paksuks läinud! Rõõm näha, et naudid meie nigeeria toitu!” Olin täielikus hämmingus. Kõigepealt ei saanud ma aru, kuidas paari lisakilo puhul võib rääkida paksuks minemisest ja teiseks ei saanud ma aru, miks iga teine nigeerlane mulle meelde peab tuletama, et ma kaalus juurde olen võtnud. Hiljem lähedase sõbraga rääkides sain teada, et kui keegi on kaalus juurde võtnud, tähendab see seda, et ta on majanduslikult heal järjel (mis sest, et minu puhul tähendas see seda, et suutsin lõpuks nende vürtsist toitu süüa) ja seega on selline tähelepanek pigem komplimendiks kui solvanguks.
Nigeerlased söövad sõrmede abil ega kasuta mingeid abivahendeid. Toidud on vähemalt siin Lääne-Nigeerias üsna vürtsised, kuna tšillipipraga ei koonerdata. Väga võõrapärasena tunduv yam osutus maitselt väga sarnaseks meie kartuliga, kuid suure banaani välimusega puuviljad ei ole banaanid, vaid hoopis plantaanid, mida peamiselt süüakse praetult. Halli värvusega amala ei tekita oma välimusega kuigi suurt isu, kuid maitseb siiski üsna hästi ja ebba, mis välimuselt veidi purustatud yami meenutab, ei ole siiani mulle väga sümpaatseks saanud.
Jooke on siin mitmesuguseid. Kõige rohkem on kohalike “põranda all” valmistatud alkoholi, mille puhul kehtib reegel “mida kangem, seda odavam”. Igapäevaselt juuakse aga õlut ja see on täiesti hea maitsega. paaril korral on olnud võimalus juua ka palmiveini, mis ei tule mitte kookospähklitest, nagu alguses arvasin, vaid palmipuu seest. Ehk sarnaneb siis mõnes mõttes meie kasemahlale. Selle kangus oleneb sellest, kui kaua see seisnud on ja kunagi ei saa seda ametlikes baarides, vaid ikka mõne kohaliku isehakanud palmiveinitootja käest.
Kui nigeerlased kuulsid, kui palju mulle reisieelne meditsiiniline ettevalmistus maksma läks, naersid nad ikka tükk aega. Teatasid siis, et malaariatabletid oleksin siit vähemalt 10 korda odavamalt saanud ja ka vaktsiinid on Eesti omadest palju odavamad. Seejuures ei ole vaja üldse karta kohalikke arste või meditsiiniteenust – kuigi mõned haiglad näevad hirmutavad välja, on ka palju erakliinikuid, mis on väga korralikud ja pakuvad väga kvaliteetset teenust. Ja vaatamata mu kallitele malaariatablettidele jäin ikka peale 3 Nigeerias veedetud nädalat malaariasse. Kuna olin just paar päeva enne selle teadasaamist lugenud, et malaaria võib surmaga lõppeda, siis oli see parajalt šokeeriv uudis, kuid nigeerlasest sõber üritas mind lohutada faktiga, et keskmine nigeerlane haigestub malaariasse aastas mitu korda.
Märtsikuus leidis Nigeerias aset rahvaloendus. See oli tõeliselt suur sündmus, osalt seepärast, et nigeerlasi on lihtsalt nii palju (kõige rahvarohkem Aafrika riik!), osalt seepärast, et paljude külade elanikud ei tahtnud rahvaloendajaid sisse lasta tulenevalt usulistest ja kultuurilistest tõekspidamistest. Selleks, et kõik ikka hästi läheks, piirati isegi liikumisvabadust mõneks päevaks, mis tekitas Nigeeria suurlinnade tänavatel harjumatu vaikuse. Kui siiani ei ole nigeerlased öelda osanud, kui palju nende riigis siiski inimesi elab (erinevate inimeste käest olen kuulnud nii 120 miljonit kui ka 200 miljonit), siis juba mõne kuu pärast peaks teada saama, kui palju inimesi siin tegelikult on.
Perekonnad on Nigeerias väga suured. Seitsme lapse sünnitamine pole ühe naise jaoks mingi probleem, kuid perekonnad teeb veelgi suuremaks polügaamia. Noorte hulgas seda enam väga ei kohta, kuid vanema generatsiooni hulgas võib seda veel üsna palju näha. Üks sõber seletas, kuidas ta emal on kokku üheksa last ja ta ema on isale kolmas naine. Kokku on perekonnas aga neli naist ja kõikide naiste peale tervelt 28 last! Naiste rohkus näitab mehe rikkust, kuid kuna naiste vahel olevaid konflikte ja armukadetsemist on äärmiselt palju, siis eelistavad mehed tänapäeval oma rikkust teistel viisidel näidata.
Statistika järgi on Nigeeria üks korrumpeerunumaid riike maailmas. Seda pole raske uskuda, kuna nii väiksemate kui ka suuremate altkäemaksude maksmised on üsna igapäevased ja isegi elu rutiinne osa. Muidugi võib ka autoga keset ristmikku seista, vastata politseiniku poolt esitatud lõpututele küsimustele ja otsida kõikvõimalikke dokumente ning tõendada auto korrasolekut, kuid palju lihtsam on anda väike rahasumma (mis võib Eesti rahas vaid paar krooni olla) ja aega raiskamata edasi sõita. Ka riigisasutustes asjaajamisel võib korruptsiooniga üsna palju kokku puutuda. Ühe keskmise eestlase jaoks on sellist korruptsiooni raske kuidagi õigustada, kuid kui see üldse võimalik on, siis võib öelda, et mõned võtavad seda kui vaesemate ühiskonnakihtide toetamist. Riigis puudub ju igasugune sotsiaalhoolekanne ja ka haridusele on väga limiteeritud ligipääs.
Mõned küsimused, mida nigeerlased küsivad, võivad üsna kummalised tunduda. Üks selliseid küsimusi, mida lõputult kuulda võib, on: “Kas sa tantsida oskad?” Seejuures ei peeta silmas muidugi valsi või tango tantsuoskusi, vaid kõige tavalisemat tantsimist mõnel klubipeol. Kuna kuulsin sellist küsimust Nigeerias esimest korda, siis ei osanud selle peale kohe midagi vastata, “No… ikka oskan vast…”. Pärast mõnel peol viibimist hakkasin aimu saama tantsimise tähtsusest. Esiteks, mida paremini tantsida oskad, seda populaarsem oled. Teiseks, kui peol inimesed ei tantsi, siis on pidu totaalselt läbikukkunud. Inimeste kokkusaamist, kus nad ei tantsi, ei nimetata üldse peoks ja kui sa peol ei tantsi, siis üritavad sind vähemalt paar nigeerlast tantsupõrandale saada, kuna arvavad, et sul on nii igav, et ei taha tantsida… Nigeerlased on head näitlejad ja showinimesed, seega meeldib neile ka üksteisele erinevaid originaalseid tantsusamme näidata. Ja mind peavad nad muidugi kõige tagasihoidlikumaks inimeseks maailmas, kuna olen siiani keeldunud eesti tantsusammude demonstreerimisest.
Nigeerlaste suhtumine välismaalastesse (eelkõige valge nahavärvusega külastajatesse) oleneb riigi piirkonnast. Näiteks Lagoses on valgeid inimesi üsna palju ja seega ei tekita see kohalikes kuigi suurt uudishimu. Väiksemates linnades, samuti Ilorinis, kus mina elan, ollakse aga väga üllatunud, kui valget inimest nähakse ja hüüavad koheselt “oyinbo!”, mis kohalikus yoruba keeles valget inimest tähendab.
Paljud hakkavad tänaval ka rääkima, tahavad telefoninumbrit saada, pakuvad küüti või avaldavad lihtsalt soovi sõbraks saada. Muidugi on enamik puhkudel tegemist vastassoo esindajatega. Harvad pole ka abieluettepanekud, mis võivad olla nii tõsised ja läbimõeldud kosimised, kui ka peale esmakohtumist hetkeajendil tekkinud sooviavaldamised. Omades nüüd juba 14 abieluettepanekut Nigeeriast, olen siiski suutnud jääda vallaliseks ja oma lubadust, mille kohaselt enne Nigeeriast lahkumist ma ei abiellu, ma murda ei kavatse.
