Südamlikud kivid
Kuressaare linnateatri lavastuses räägivad kivid nii- ja naasuguseid lugusid. Silvia Soro on Muhu- ja Saaremaa pärimusest välja noppinud kividega seotud muistendid, mida vahendavad ühe peaaegu tühjaks jäänud rannaküla elanikud. Lugude jutustamise ajendiks saab Väikese väina tammi laiendamise plaan ning kive selle jaoks soovitakse osta ümberkaudsetest taludest. Eestlasele on muidugi äratuntav naabritega kemplemine: ka tüütu kivihunnik muutub ühtäkki kuldaväärt mäeks, kui sellest kasu saab lõigata.
Nii selle kui ka eelmise suve lavastuse, Urmas Lennuki “Igavese kapteni” (lavastajaKalju Komissarov) kunstnikuks oli Silver Vahtre. Sadamaait on üks äärmiselt mõnusa atmosfääriga koht. Mõlemal korral on Vahtre loonud mereäärsetest looduslikest materjalidest (kivid, liiv, kalavõrk, kadakad, puit) lihtsa ruumi. Kui see ei mõjuks enam kui kohatult, võiks kunstnikku süüdistada enesekorduses. Mitmeski mõttes sarnase materjaliga töötades (ka “Igavene kapten” põhines pärimusel, just merega seotul) oleks põhjendamatu midagi täiesti teistsugust välja mõelda. Olgu siis veel kord rõhutatud, et ruumil on näitlejatele ja lavastuse atmosfäärile suur mõju. Ruum toimib ja kõneleb oma paralleelset lugu. Ruum on iseloomuga.
Tiit Palu on lihtsa teksti lavastanud lihtsalt, ilustamata, erilisi vimkasid kasutamata, jutustamisteatri võtmes. Tekstilt oleks ehk oodanud just selle võtte jõulisemat kasutamist. Etenduse alguses tunduski, et tegelased tulevad lavale ja räägivad publikule lugusid, ilma nähtavalt siduva narratiivita, kuid siduvaks looks sai siiski kivide kokkuostmine ja külaelanike omavahelised suhted. Samuti pöörab näitekirjanik vähe tähelepanu keelele. Sadamaaida kahe eelmise lavastuse puhul oli keelel oma roll – iidse hoone intiimsus ja lähedus publikuga soosibki süvendatult detailidega tegelemist (“Reigi õpetajas” oli oluline arhailine keel, “Igaveses kaptenis” poeetiline kõrgstiil). “Rääkivates kivides” kõnelevad näitlejad üpriski argist kirjakeelt, kehastavad nad aga Muhu rannaküla põliselanikke.
Sellele ebakõlale vaatamata suutsid näitlejad tekitada muheda ja intiimse atmosfääri. Lihtne, pretensioonitu, südamlik, isiklik on möödapääsmatud märksõnad. Üheks omapäraseks abimeheks oli ka publiku “sinatamine” kauaaegse suvesaarlase Andres Raagi poolt: tekkis tunne, et oma lugu räägib ta just sulle, ning see ei mõjunud liigse familiaarsusena. Lavale tõi erilise särtsakuse Viire Valdma, kelle sisemise veenvusega mängitud kange saare naine oli terava keelega.
Silvia Soro “Rääkivad kivid”
