“VARESELE VALU...”: Kui Merle Karusoo tegi elulugudel põhinevaid lavastusi põhimõttel, et inimesed “ei tohtinud mäletada omaenese elu”, siis dokumantaaldraamades “Varesele valu...”/”Harakale haigus...” jutustatakse peatükke eludest, mida ei taheta mäletada. Foto: Siim Vahur

Ma olen mõelnud, miks just Edvard MunchiKarje” on üks maailma kallimaid oksjonil müüdud (Sotheby’se oksjonihind ligi 120 miljonit dollarit) maale. Lisaks sõidavad tuhanded kunstihuvilised igal aastal spetsiaalselt Oslosse Munchi muuseumisse “Karjet” vaatama. Mulle endale on see väike kole pilt ka alati sügavat muljet avaldanud.

Munchi biograafid kinnitavad, et ta võitles terve elu hullumeelsusega, aga praegu võiks tema sümptomite kirjelduste põhjal väita, et kunstnik piinles depressiooni käes.

Ameerika kirjaniku William Styroni meelest tegi termini “depressioon” kasutusele võtmine 19. sajandi lõpupoole sellele haigusele “tohutut semantilist kahju”: “Sõna, mis nüüdseks on 75 aastat libisenud süüdimatuna läbi keele nagu nälkjas, jättes maha õrna jälje oma loomuomasest pahatahtlikkusest ja takistades paljalt oma tuimusega üleüldist arusaamist selle haiguse kohutavast intensiivsusest, kui see kontrolli alt väljub.” Sest halvatuselähedane seisund, tervet keha haarav psüühilise energia kahanemine peaaegu nullini on midagi hullemat kui majandusterminoloogiast üle võetud neutraalne “depressioon”. William Styron teadis kahetsusväärselt hästi, millest ta räägib.

Avalehele
0 Kommentaari