Käisin just hiljuti kolmandat korda vaatamas kodumaist mängufilmi "Sügisball". See oli tõesti niivõrd kodumaine, kui veel olla saab. Kogu see nutt ja naer tulid muidugimõista jällegi üheskoos esile. Kodumaiselt.

Point on siin hoopiski selles, et solvasin üht tütarlast, kelle olin kinosse kutsunud. Nimelt sellega, et avasin ühe õlle, mis mul tagasihoidlikus seljakotis varus oli. Ta läks pärast filmi otsejoones minema, kuigi meil oli eelnevalt juttu olnud ka kohvijoomisest. Ju oli ta minu peale solvunud, selle kinoõlle pärast, ju vist.

Aga mis seal ikka. Pärastpoole õnnestus mul veel tappa saada Tallinna ööklubis Woodstock - ja veel konkreetselt turvamehe käest, kes peaks ju ometigi turvalisuse eest vastutama. Kui seda lugu siin praegu sisse toksin, jalg valutab põlvest ikka veel. Aga mis seal ikka. Kaalusin küll politseile avalduse kirjutamist, aga lihtsalt ei viitsinud.

Lihtsalt ei viitsi ju igasuguse jamaga liiga tõsiselt tegeleda. No mis seal ikka. Või äkki ikkagi peaks? Head lugejad, võiksite anda hüva nõu.

Hommikul kuulsin raadiouudistest, et paljudel majapidamistel on sügistorm elektri ära viinud. Tänud suurepärasele turvamehele, et mul enda sees natukene elektrit ikka alles on. Aitäh, ilma irooniata...


Järgmine soovitus on teile, kallid lugejad, kellel vali sügistuul pole veel pead mõistusest päris tühjaks puhunud.

Minge vaatama Lars von Trieri uut filmi "Antikristus". Film on välismaa kriitikutelt väga palju sõimata saanud ja ega ma päris nõrganärvilistele seda nii väga ei soovitakski ka, just nimelt. Aga minu jaoks pole seal küll tegu puhta provokatiivsusega, nagu linateosele on ette heidetud.

Film on mehe ja naise vahelisest suhtest. Aga siinkohal pole mu meelest hulluks läinud režissöör, vaid ta on oskuslikult näidanud ühe hullumeelsuse kujunemise lugu.

Ja loomulikult ka midagi enamat. Vägagi palju enamat.

Mul tuleb peatselt viimane buss, rohkem ma hetkel ei lobise. Minge, vaadake, kes te vaimselt ja füüsiliselt jaksate. Uut tormihoiatust pole veel juhtunud kuulma.