Suhe Seewaldiga

Kõik selles kirjutises sisalduvad vihjed pärinevad reaalselt eksisteerivate inimeste läbielamistest. Enamik nendest viibib praegugi meie keskel, kuid jäävad allpool anonüümseks, sest muuhulgas just sellest asjaolust juttu tulebki.

Olen korduvalt kogenud üht nähtust, mis meenutab koputamist vastu prussakaid täis jahupurki – elajad ilmutavad end silmapilkselt. Nimelt: kui räägid kellelegi, et sa ise, sinu lähedane, sõber või tuttav on viibinud ravil Paldiski maantee haiglas, võtab antidepressante, magab ainult unerohuga või on teinud vähem või rohkem tõsiselt mõeldud enesetapukatseid, muutub vestluskaaslane ootamatult avameelseks ning tunnistab, et tema enda või hea sõbraga on sama lugu. Tekib lähedus inimesega, keda ehk varem hoopis tubliks hakkamasaajaks pidasid ja hoogsalt täieneb su saatusekaaslaste nimekiri. Paljud sellised vestlused toimuvadki Seewaldi koridorides (ise olen küll olnud ainult rohuvõtja ja patsientide külastaja), kus võib ette tulla tõelisi üllatuskohtumisi – uskuge mind, suur osa stressis või depressioonis elavatest (kultuuri)inimestest pole kaugeltki luuserid, pigem oled neid seni harjunud kohtama suure publiku ees kummardamas.
Üks selle kirjatüki sünnipõhjusi on soov esitada veel kord vana küsimus – miks eestlane häbeneb tunnistada, et tal on depressioon? Miks ta häbeneb minna arsti juurde? Depressioon ei tähenda enamasti veel vaimuhaigust, pealegi on grippi või kollatõppe nakatumise tõenäosus kellegagi vesteldes palju tõenäolisem kui depressiooni või stressi puhul. Kas masenduses purjuspäi avalikes kohtades kõlkumine ja põhjakäimine on vähem häbiväärne, kui sõita trolliga number kuus Seewaldi majakestesse? Milleks häbeneda end sellisena nagu sa oled – nii iseenda kui teiste silmis? Eriti hullud on juhtumid, kui inimene iseendale oma olekut ei teadvusta (kes siis tahab rikkuda enesemüüti endast kui tugevast edukast isiksusest), aga ümberkaudsed saavad aru, et asjad pole korras. Olla ainus pime nägijate keskel? Mida arvata sellest, et keegi oma perekonna tapab, ajaviiteks käsivarsi lõigub? Või sellest, et noor muusik saab närvipingest mikroinsuldi ega saa teha tööd, millesse ta on investeerinud enamuse oma elupäevadest?
Hiljuti avaldatud uurimistulemused Eesti elanike vaimse seisundi kohta on kurvad, aga ei üllata. Küll aga üllatab mind tõdemus, et nii laialdaselt valitseb teadmatus, kust abi saada. Elementaarseid nõuandeid saab kasvõi Rahvusraamatukogust, kust võib leida mitu päris normaalset raamatut, mille on kirjutanud välismaa inimesed, kes ise talumatus mustas hingevalus piinelnud, sellest kuidagi välja rabelenud, ja püüavad nüüd teisi aidata. Näiteks otsustanud psühhiaatriks õppida. Parimad arstid ongi need, kes teavad, mida ravivad. Psüühika ravis on ju katastroof, kui asi käib nii, nagu seisab Lauri Leesi prantsuse keele õpikus: Les médecins inventent les maladies qui n’existent pas. – Peut-etre les inventent-ils. Mais ils guérissent les maladies qu’ils inventent (Ionesco “Rhinocéros” järgi). Maakeeli – arstid leiutavad haigusi, mida pole olemas. – Võib-olla, aga nad ravivad seda, mida leiutavad.
Nüüd jõuamegi arstide probleemi juurde. Häid arste on vähe (kahjuks ei ole mul õigust siin nende telefoninumbreid avaldada) ja levinud on ütlus, et Seewaldis läheb piir nende vahel, kes luku taga, ja kelle käes on võtmed, tihti valest kohast. Psühhiaatrite ja psühholoogide hulgas leidub nii vaimseid lihunikke, banaalseid koolitarkuste targutajaid kui ka tõelisi inimesepäästjaid. Sageli tuleb mitu korda “rongi vahetada”, et leida see arst, kellega tekib hädavajalik usaldusvahekord (tunned ta ära esimesest silmapilgust, nagu tõelise armastuse). Tund aega vestlust nii puhtinimlikult kui ka professionaalselt targa psühholoogiga võib viia eneseavastusteni, millele ehitada järgmised päevad (jätame mängust välja “avastuse”, et probleem on rahapuuduses ja inimesed, kes paratamatult ei kohane ühiskonnaga või eksistentsi kui sellisega). Polikliiniku koridoris oma järjekorda oodates ei maksa lasta end kaerahelbeks ehmatada kolme seeliku ja baretiga tädil, kes hoiatab, et kraanist ei tohi vett juua, sest keegi on seda juba enne joonud. Arsti juurde minek ei tähenda veel samastumist kraani-tädiga, sest päris vaimuhaigus on teise tasandi nähtus, kui selle loo teema.
Rohi ei tee terveks, enamus paranemistööd tu leb endal teha, aga väike pooleaastane antidepressandikuur võib enesetunde halvenemisest päästa, või lihtsalt “hoida fooni”, nagu arstid ütlevad. Räägi inimesega, karju täiest kõrist, kui vaja, ja ära lukusta end oma magamistuppa, uskudes, et ainult sina üksi maailmas oled nii õnnetu, nõrk ja väljapääsmatus olukorras. Seni, kuni tunned kasvõi sõrmeküüne suuruselt, et sul oleks siin maailmas veel midagi teha või midagi head tunda, ela.