Fantastika, NO99 Foto: Veiko Tubin

“Fantastika”

Lavastaja Mart Kangro. Kunstnik Marit Ilison. Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal ja Tiina Tauraite (Von Krahli Teater).

Esietendus 25. aprillil 2015 Teatris NO99.

Mart Kangro “Fantastika” esietendusel teeb kõneka rolli teatrikülastaja Mai Murdmaa, kelle sügavad rahulolematuseohked lõikavad perioodiliselt publiku vaikimist, nii nagu majakatuli lõhub ööpimedust. Teatriõhtu on valjude ohete saatel poole peale jõudnud, aga pole ometi alanud, sest näitlejad istuvad ikka veel toolidel ja vastavad dramaturg Eero Epneri suvalistele, argistele, üldsegi mitte igavikulistele küsimustele.

“Teater on lahe koht, kus hämada,” on publiku ootustega mängida armastav Kangro ütelnud. Kelle teksti näitlejad räägivad? Kas nad mängivad kedagi teist või on nemad ise? Kas “Fantastika” on üldse teatrietendus või etenduse aseaine, kas “päris” etendus ei tulnud välja ja otsustati teha vestlusõhtu näitlejatega (vahepeal antakse küsimuste esitamise võimalus ka publikule, kes sellest loobub)?

Siis järsku sünnib midagi, kunstilist: lava tagasein avaneb ja lavasügavuses valgustub välja kuupjas seebivahuinstallatsioon. Näitlejad jätkavad dramaturgi küsimustele vastamist ja lugude jutustamist, muuseas vahutahukast “pilvi” välja vormides, vahutades ja vahu sees suheldes. Etenduse lõpuks lihtsustub suhtlus veelgi, saalipimedusse jääb kõlama Tiina Tauraite näugumine – näitlejanna demonstreerib, kuidas ta kodus üksi olles kassiga suhtleb – ja plinkima punane signaallamp. Jõutakse puhta kommunikatsioonini, kust igasugu mitmetimõistetavus on välja pestud ning alles jäänud “ideaalne” kommunikatsiooniakt – kadudeta tarbitav, moraalset ambivalentsust välistav autentne signaal.

Kangro osatab ihalust autentse, “puudutava” suhtluse järele, mida teatrilt, kultuurilt, aga ka (ühiskondlikult) suhtluselt laiemalt ootame ning mida peavoolukultuur sageli fetišeerib. Kommunikatsiooniakti käsitlemine vältimatult traagilises võtmes (Fjodor Tjuttšev: “kord öelduna valeks saab mõte”) on arhetüüpne kultuurihoiak. Selle käsitluse keskmes on idee inimesest, kes ei saa teise inimesega kontakti, sest tema öeldu tähendus moondub ja kaob suhtluse käigus, inimesest, kelle mõtted saavad suhtlusest “määritud”. Inimesest, kes on seetõttu üksildane, õnnetu ja elab valesti: meenutage kas või kuningas Oidipusega toimunud poliitilist “suhtekorraldusäpardust”.

“Fantastika” ei ole lohutusteater. Siin ei etelda üksteisest või iseenesest võõrdumise lugu, ei võrdsustata möödamõistmisi üksildusega, ei oodata Godot’d, vaid etendusele veidi “hilinevat” reibast ­Rasmus Kaljujärve. On nauditav, millise kergusega, riivamisi Kangro selle arhetüüpse kommunikatsioonikäsitluse küsimuse alla seab. Kunsti tegemine ei nõua alati hallist kivist läbiminekut, kunst võib toimuda lõbusalt ja kergelt nagu vanniskäik. Kultuurilistest baashoiakutest saab läbi näha, neid saab vormida, nendega saab ja tuleb aeg-ajalt mängida, muuseas ja muretult, nagu vannivahuga.

Lavastus paneb küsima, et kas teineteise lõpliku mõistmise ihalus, täiusliku kommunikatsiooniolukorra idealiseerimine võib olla samavõrd “pime” iha kui kirutud tarbimisihad? Kui teineteise mittemõistmist ja sellest lähtuvat teistsugusust käsitleda õnnetusena, siis elavad kõik inimrühmad paratamatus, lepitamatus õnnetuses. Varem või hiljem astub esile keegi “humanist”, kes on võtnud eluülesandeks kõiki maailma õnnetuid aidata ning igasugu kommunikatiivsed arusaamatused, erisused ja mõistetamatused kõrvaldada. Usun, et suhtekorraldusekspertidele mõjuks “Fantastika” tõenäoliselt teraapiliselt.

“Fantastika” on tore lavastus ka selle poolest, et suhestub praeguse eestimaise mõttevahetusega teatri olemusest. Hiljuti Sirbi veergudel toimunud arutelu selle üle, kas kujutaval kunstil ja teatril, performance’il ja etendusel on mingi olemuslik erinevus, tundub “Fantastikat” vaadates väheolulisena. Kangro sundimatu ja ulakas lavastajakäekiri, aga ka seesama puhtuse monumendina mõjuv seebivahuinstallatsioon laval otsekui itsitavad teatri vormilise puhtuse iha üle. “Fantastika” näitab, et kujutava kunsti vahendeid ja näitlemise baaselemente kombineerides on võimalik teatriruumi kaks tundi edukalt täita tervikliku, esteetiliselt nauditava ja intellektuaalselt erutava tegevusega. Nimetatagu seda kuidas tahes.

Murdmaa ohete juurde tagasi tulles – need lõpu ootamise, vananemise ohked kaunistasid Kangro lavastust ja kõlasid kokku Kangro teatrikäsitusega: lavastaja on ütelnud, et teater on tema jaoks koht, kus publik koos näitlejatega paari tunni võrra vananeb. “Fantastika” on vananemiseks fantastiline viis.

“Fantastika” etendub sel hooajal veel 22., 23. ja 25. mail teatris NO99.