Suisa lust ja lillepidu
Tiina Käesel, milline on praegu eesti tarbekunsti
“asjade” seis?
Seis on selginenud. Kui me enne
arvasime, et samadele näitustele tuuakse lihtsalt galeriis tehtud
tööde suurendatud variante, siis sellel näitusel tekkis tasandi
vahe ja seis on seega rõõmustav.
Kas
võiks rääkida suisa tarbekunsti tõusust?
Siin me takerdume taas terminitesse, kord me suhestume rohkem tarbega, kord
kunstiga. Nüüd ongi nii, kui pidulikult väljenduda, et
tarbekunstis on rohkem kunsti. Vahepeal läks asi väga kommertsiks,
sest küsimus oli materiaalses ellujäämises. Minu arust see
näitus tõendab tarbekunstnike painest vabanemist. Aga samas, mis
nad on säilitanud, on tööoskus.
Kui vaadata
suhestumist tänase eluga, siis kõige mõnusam tee selleks on
iroonia. Võib öelda, et iroonia on pinnapealne, aga tarbekunst
võibki olla dekoratiivne.
Provotseerivalt, kas teile
ei tundu, et eesti tarbekunst on hetkel küll oluliselt huvitavam,
omanäolisem kui n-ö visuaalne kunst?
Ma ei taha seda
arvustada, arvan, et kõik asjad tuleb läbi põdeda ja
ära teha. Asja otsustab iga ühe jaoks huvitavus või see,
kuidas kunst kõnetab vaatajat.
Kas teie näituse
publiku arv näitab seda?
Ma ei taha teha küll lahmivat
kriitikat, aga mulle tundub, et rahvas on kunstihoonest
võõrdunud. Neil oleks tulnud teha ehk lausreklaami, seda ei taha
ainult näituse korraldajad.
Kuigi praegust ju tegelikult
haipida poleks vast vajagi, sest ta on arusaadav ja vastuvõetav
võib-olla ehk rohkematele inimestele kui paljud foto- ja
installatsiooninäitused. Muide, kui vaadata näitust, siis ongi
kõige mõjusamad just installatsioonid, mis on tehtud
dekoratiivkunsti vahenditega.
Kas on mingid teemad
või tehnikad, mille käsitlemist oleksite tahtnud rohkem näha?
Kas süda jäi vaevama?
Pigem valutab süda
sellepärast, et kasvab peale uus põlvkond disainereid, aga neil
pole võimalus meil edasi areneda kui disainerid. Tarbekunstnikud
raiskavad kohutavalt omi ideid, mõtteid käe vahel tegemisele. Ajal,
mil meil on nii palju andekaid klaasi- ja tekstiilidisainereid, lähevad
kinni kaks põhilist selle ala ettevõtet. Need on Tarbeklaas ja
Krenholm. Kahju, et kinnisvaraarendajad on ära otsustanud, et majasid
läheb rohkem vaja kui firmasid.
Sageli teevad
kunstnikud justkui terve elu üht tööd. Kas keegi vanameistritest
suutis teid üllatada?
Näiteks Kaja Kits-Karm
töödeldud nahast tehtud piltidega. Omamoodi üllatas ka ka Leo
Rohlin, kes on rahulikult kruvipäid glasuurinud ja saavutanud väga
müstilise tulemuse. Ja ehtekunstis Haivi Raadik uusrahvuslike ehetega.
Kui üldiselt on näitustel alati ehe olnud tõmbenumber,
aga siin kipuvad need tööd rohkem kaduma. Installatsioonid
mõjuvad paremini.
Viivi Aaviku tähekaartidel asuvad
sõrmused on positiivseks erandiks.
Just, lihtsalt
suurepärased! Ja Katrin Veegeni prossid triiksärkidel. Ja
Pärtelpoegade kapp.
Mainisite Veegenit, kelle tööd teil
veel noorematest enim korda lähevad?
Paljud! Näiteks
Liisi Arro ja Kaie Pungase installatsioon on lausa näitus
näitusel.
Rahvuslikkust pole minu meelest nii
rutiinivabalt käsitletud 1980ndate aastata lõpust saati.
See paistab jah silma. Esile võiks tõsta Piret Valgu
Ignalina-teemalist tööd “Pandorad” ja Mare Kelpmanni
rahvariide motiivi teises p
roportsioonis kasutamist.
Kas mõnd eriala
võiks teiste seas rahvusvahelises plaanis esile
tõsta?
Klaasikunst käib väga palju väljas
ja mis siin näitusel ehk hästi välja ei tule, on ehtekunst.
Näitus on avatud Tallinna Kunstihoones
8.
juulini.