Suitsune Smõuk roheliselt planeedilt
Smõuk on ansambel, mis oskas olla õigel ajal õiges kohas. Plahvatusohtlik olukord, kus Eestis tegutseb arvestatav hulk psühhedeelse raskeroki entusiaste, aga ei ühtegi päris žanriomast esitajat, pidi lõppema varem või hiljem. Meil on vedanud, et pinge lahendas just Smõuk, kelle vaimukates, kummitavates, gruuvivates ja vaieldamatult iselaadsetes kompositsioonides põimuvad ülevõimendatud vintage-garaažimürad konstruktiivse energia puhangutega, ürgpaganlikud šamaaniloitsud 70ndate hipiroki vabameelsusega ning progressiivne otsiskelu meditatiiv-auditiivse ajuturismiga. Kivikuningate valitsusaeg on algamas.
Kohtun ansambliga Tartu tööstusgeto hubases
hurtsikus, kus alati mängib muusika - kui mitte bänd ise, siis antiikne
lustikummut, kõrval tsentner vinüüle. Räägime eri kantide
alternatiivmuusikaskenedest. Miks tuleb meie esimene stoner-punt
Tartust, mitte Valgast,
Tallinnast või Sillamäelt? On seal poliitiliselt vabam hingata?
Trummar Karl arvab, et tartlased on priimad vaimult, tallinlased rohkem mõttetute kohustuste ja rabelemisega hõivatud.
"Lisaks on teil seal Keskerakond ja muud jamad," kinnitab ta teadjalt.
Ajal, mil tubakaseadust karmistatakse tihemini, kui on kombeks kella keerata, ning avalikes ruumides suitsetamine on ähmane mälestus, kannab nimi Smõuk ometi poliitilist sõnumit, ehkki laulja Ott ajab vastu - nende lood rääkivat igapäevastest asjadest.
"Smõuk ei tee propagandat, aga kui suitsused teemad sõnumisse imbuvad, laseme neil tulla," rõhutab ta.
Samasugune tulla- ja minnalaskmise atmosfäär iseloomustab ka bändi improvisatsioonilist poolust. Smõuk esitab tihti pikki, lennukaid uitlemisi vabade assotsiatsioonide radadel, kus on põnev jälgida ääsikuuma loomingu vormumist. Intervjuu andmise vahepeal teeb Smõuk proovi.
Minu siiraks üllatuseks moondub drone'i-segune lüsergoelektriline mantra tosina minuti pikkuseks rabavaks töötluseks Neil Youngi kurikuulsast hümnist "Hey Hey My My (Into the Black)".
Kaverid on meestele juba tuttav teema - Smõugi eestikeelne versioon Fu Manchu "Laserblastist" on publiku lemmik -, ent lugupidamisest vanameistri vastu jäädakse seekord ingliskeelseks. Mis ühendab Neil Youngi, Fu Manchud ja Smõuki? "Pikad juuksed!" hõigatakse, ja "Hea maitse!".
Karl tõsineb ja pakub, et nad kõik on servmised ("Radarilt natuke väljas," selgitab ta žestikuleerides), aga ühtmoodi millegi murrangulise esirinnas.
"Mis esirinnas nüüd meie," tõrgub kitarrist Mänts. Jõutakse tõdemusele, et mõned teerajajad on tossikesemad kui teised.
Üht-teist "tossikestel" siiski ette näidata on: kümmekond kõmulist kontserti, turnee Agent M-iga ja Raadio 2 nädala demoks valitud kahelooline salvestis, mis praegu kättesaadav vaid veebitsi. 2008. aastal lubatakse kindlasti üllitada kauamängiv, ent enne seda, 12. jaanuaril, esitleb ansambel demoketast "Kivikuningas" ühe iseäraliku ürituse raames. Nimelt on Smõugil midagi, millega saavad hoobelda vähesed noored nišibändid - päris oma rändfestival.
Esimesed kaks sarja "Rohelise planeedi" pidu peeti küll Tartu rokiklubis, ent nüüd laienetakse peallinnagi. "Rohelistel planeetidel" on huvitavad bändid, teadlik publik, sume atmosfäär ja raju muusikavalikuga DJd - ning alati esineb ka Smõuk. Mänts nendib, et kuna skene tasapisi kasvab, ei ole karta, et sari soiku jääks, ning kasutab võimalust kutsuda üles kõiki punte, kel asja vastu huvi, ühendust võtma.
Ühendust saab võtta MySpace'i konto kaudu. Smõugi sõpradegalerii pakub head kuulamist päevadeks ning akna kirevasse põrandaalusesse kultuurinišši: stoner-muusikud laenavad sageli teiste žanrite elemente, mistõttu võib eri ansamblite mõjutuste seas leida kõike bluegrass'ist grindcore'ini, gospelist black metal'ini.
Kas Smõuk jääb truuks klassikalisele psühhedeelsele riff-rokile või flirdib ka teiste stiilidega? Leitakse, et sulamid on tekkinud küll: ühe pala sissejuhatus on üsna "postrokikas", võõras pole ka džäss.
"Näiteks Eesti fusion-grupp Phlox on meid otseselt mõjutanud," tunnistab Mänts. "Käisime neid kuulamas ja juba järgmises proovis tekkisid ootamatud motiivid."
Kitarrist Sven annab mõista, et sirgjoonelise demo ajel kontserdile tulija võiks igaks juhuks olla valmis taluma veerandtunnist jämmi või loomingu metakontekstuaalset dekonstruktsiooni.
Kas tõesti pole juba aeg loobuda esimese laine happerokibändide püüdlustest heliliselt taasesitada enteogeensete kogemuste olemust?
"Kindlasti mitte!" protesteerib Mänts ning toob jälle näiteks Phloxi ja rahvusvahelised džässrokkijad The Dynamite Vikings, kelle esinemised isegi akadeemilises miljöös, ülikondadega härraspubliku ees "pööraselt kammisid".
Järgneb pikk keskustelu teemal, kuidas improvisatsiooni toorsünergiat edukalt kandjale püüda. Ind annab aimata, et muusikud kavatsevad valmistada laitmatu albumi. Ega kõrged ootused loomesoolikat ummista?
"Ei tunne küll mingit kohustust," muigab bassimees Anz muhedalt. "Meie teeme, mis parajasti meeldib, peaasi, et endal mõnus on!"
* Smõuki leiad internetis aadressilt www.myspace.com/smoukest
