Sulased
Vist juba Laulvast revolutsioonist või siis Barcelona olümpiast saati polnud tal kaine peaga nii hea tuju olnud. Pikki tatiseid aastaid vabakutselise koeraelu sumbanud Kristjan suisa pakatas elurõõmust, õhetas nagu läikivalt reklaamilt väljaveerenud jõuluõun ja oleks kõrvupidi lausa lakke lennanud. “Tannenbaumi” ümisedes tatsis ta edasi-tagasi mööda kööki, valas Kalahari kõrbest korjatud ja roosiõitega lõhnastatud teelehtedele tulist vett, lükkas lepahalu pliidi alla, läitis sigareti ja lehitses Jakob Mändmetsa juturaamatut. Elul oli jälle jumet: 45 korda ümber Päikese tiirelnud mehel olid viimaks kindel eluase, huvipakkuv töö, rahuldav sõbranna, veits raha, mobiil ja... ja isegi külmutuskapp, mis urises, kuuksus, rähvitses ja köhis palju mõttekamalt kui tuhanded ülikoolis õppinud inimesed.
Kristjangi oli viis aastat Tartu kuue samaba taga läbi teinud, aga paljastest sõnadest järjest harvem söönuks saanud ning Breznevi-aegne, “Minski” nime kandev, valge tark elukas korises sel pärastlõunal tühjalt nagu Kristjani kõhtki.
Ent need alalised korinad ei lasknud nüüd mehe tujul langeda, maailmas urras veel miljoneid muidki kappe, ta oli juba eile Enele hane ja õunad valmis ostnud, enne kirikut tuli võtta veel pooltosinat “Jõuluporterit” ja pudel punast veini. Väljas keeras juba hämaraks, aeg lippas, Kristjan valas kärsitult teed, puhus auru ja rüüpas huuli tulitades. Korraga kostus mingit kopsimist... rüüpaja kuulatas – ega’s ometi minu ukse taga? Kellel siia nüüd asja? Pole ju ühtegi tuttvat veel siia tassinud. Kop-kop-kop aga kordus ja see tuli selgelt Kristjani ukse tagant. – Kes see küll olla võib? Ega’s ometi äkki Jõuluvana!?
Kristjan tõusis taburetilt, läks ja lükkas ukse lahti. Hämaras trepikojas seisid kaks nooremat sorti, abivalmilt lahkete nägudega meest, mingid kotid kaenlas ega mõjunud kuigi kahtlaselt.
“Tere õhtust!”
“Tere-tere.”
“Vabandust. Kas võiksime ühe küsimuse esitada?”
“Jah, palun väga, milles asi?”
“Keda te kõige rohkem usute?”
– Politsei, president, parlament, piirivalve, päästeamet, ajakirjandus, kirik, õiguskantsler... Kristjani peast jooksis läbi terve rida ajalehtedes juba järjestatud rahva usaldusaluseid. Kuid esikus lotendavate bokserite väel seistes tundis ta end kuidagi ebamugavalt ega osanud kedagi eelistada. Äkki ta plahvatas: “Kõige rohkem iseennast!”
“Aga Jumalat?”
Alles nüüd ta taipas, et need pole ju statistikud, vaid hoopis misjonärid. Magusalt hingepugevad ja inimest nihelema panevad jumalasulased.
– Mida kuradit ma siin häbenen? “Ma ise olengi Jumal!” põrutas Kristjan paraja südametäiega iseennast sel hetkel ka uskudes.
Kestis viis sekundit hämmeldavat vaikust. “Kas te olete nii kõikvõimas?”
“Jah. Ma olen üleni oma pattudega Jumala sees ja mis üle jääb, pole enam minu asi hallata.”
“Aga kas te ei tahaks Jumalaga paremat kontakti saada?”
“Meil siin on selle kohta lugemist,” tegi ka teine sulane suu lahti ja hakkas kotist midagi välja koukima.
– Persse, mõtles Kristjan, niheles häiritult ega suutnud mingist viisakusest jutule kuigi järsku lõppu teha. “Ma olen selle kõigega kursis, seda värki juba ammu lugenud... Tead, mul köögis vesi keeb üle. Head õhtut!”
“Häid jõule!” lipsas kinnitõmmatava ukse vahelt lahkelt esikusse.
Kristjan läks ja neelas kiiruga mitu lonksu teed, kuid erutus temas ei lakanud. Peas plahvatas üks kiuslik mõte, mille ta samas maha surus. Mees valas väikse kannu tühjaks, rüüpas ja sülitas mõttes. Kiuslik mõte tuli tagasi. Ta tundis justkui oleks talle imalalt aus käsi südamesse pistetud, sellega seal pühadust urgitsetud, kõrgust kabistatud, intiimset absoluuti noolitud; mitte uksele, vaid hoopis südametunnistusele koputatud. Ühesõnaga – jälle oli tema hinge nussitud.
Kristjan läks esikusse ja kuulatas, kõrv kikkis läbi ukse, kuidas sulased üksikemast naabrinaise peret marineerisid.
“Tere. Kas vanemad on kodus?”
“Emme, emme...” piuksusid põrnikad ja misjonärid istusid emmele oma blää-blää-blääga innukalt pähe.
“Mul on pea täna natuke haige ja silmade ees virvendab ka,” hakkas emme ebalema, aga sulased surusid edasi.
Esimene kiuslik idee tuli otsustava vallutajana tagasi, Kristjan haaras mobiili ja klõpsis 110. Kutse piiksus kolm-neli-viis, (– mis jama see on?) koguni kuus või seitse korda, enne kui mingi neiu hääl vastas. Kristjani sõnad olid selgesti seatud.
“Hämariku tänav 48 trepikojas tegutsevad kaks äärmiselt ohtlikku ja rafineeritud varast.”
“Kuidas nad välja näevad?”
“Üks on pikk ja teine lühike, mõlemal kotid kaenlas.”
“Kas te näete neid?”
“Nägin, kuidas nad trepikojas tegutsevad, ei saa rohkem rääkida, tulge võtke need mehed kinni!”
“Hästi, annan edasi, kontrollime...”
Kristjan muljus kõne kinni ja tundis justkui oleks elusast peast mingi limuka alla neelanud. – No türbel, kelle ajusid siin siis lõpuks nussitakse.
Kõrv jälle vastu ust kuulatas Kristjan uuesti, elavad tihedad hääled tulid juba alt korruselt, kus elas maniakaalne luuletaja ja räppar Priist, sajanaisepidaja ja seitsme lapse isa, Eesti meister kestvusrääkimises, kes oleks võinud ka Saatana kõrvad sitavett jooksma ajada.
– Voh, see on hea! Priist hoiaks neid vähemalt kaks tundi kinni, aga näeb nüüd kohe tasuta aktsiooni ja teeb selle põhjal uue plaadi.
Kristjan ei näinud aknast otse tänavale, minutid venisid, Ene ja hani ununesid ja trepikojast ei kostunudki enam hääli. Lõpuks nägi passija, kuidas üks sõiduauto keset tänavat ringi pööras ja teine seepeale eemalt kiiruga kohalt startis.
– Ahaa! Võetigi kinni. Vaata, vaata, mendid tegutsevad varjatud vormis jutskui detektiivid, et elementi mitte peletada. Sitta nende sulastega, las nüüd seletavad, ehk saavad jõuluks ka mõne siraka üle turja – mõtles Kristjan kahjurõõmsalt parastades.
Mehele tuli jälle oma elu sisse ning Ene, hani ja porter tekitasid temas himukat neelu. Kristjan tõmbas riided selga, kohendas süsi koldes, lükkas siibri kinni, viskas koti üle õla ja keeras lukule kaks ringi peale. Tänavale astudes aga silmas ta oma üllatuseks veidi vasakul seisvat “Opelit”, mille valgel küljel jooksis kiri POLITSEI, samas sadas talle paremalt vatt peale. Kristjanil väänati käed selja taha, patsutati kere läbi ja suruti turjapidi politseiautosse.
“Kus su kaaslane on?!”
“Mis kaaslane?!”
“Ära mängi lolli! Tead küll, kes.”
“Lähen oma sõbrannaga kirikusse ja pärast tema juurde hane sööma.”
“Hane, hane, me sulle teeme täna ühe hane.”
“Ma pole üldse see, keda te otsite. Ma ise helistasin teile, ilmutasin valvsust, abistasin informatsiooniga.”
“Vait! Pärast jaoskonnas seletad.”
Politsei oli nüüd trepikotta pääsenud, razbooris ruumide ülevaatust, kuid ei hakanud uste taga prõmmima.
“Noh, leidsid midagi?”
“Tühi. Aga selle lähme viime ära.” Ja operatiivmasin tegi Tallinna jõuluvalgeil tänavail kahte lehte soppa pritsides kena kiiret ja julget sõitu.
Pärnu maante politseijaoskonna korrapidaja võttis Kristjani mobiili, märkmiku ja selle vahelt ID-kaardi ning pani andmed kirja. Teine põrnitses kõrvalt, vaatles nagu pilguga sihtiv madu seda pikka kasvu kahtlusalust, kelle sorgus juuksed, kiilanev pealagi ja kannatavad silmad meenutasid ühte teist, ammu elanud, aga nüüd justkui elluärganud meest.
“Nii. Räägi nüüd, mis asja sa seal trepikojas ajasid?” P>
“Aga ma ju elan seal! Tulin just oma kodust, kui te...”
“Me teame, mis me teeme.” Ometi tekkis mõneks hetkeks veidi justkui mõtlemapanev vaikus. Kuid ka Eesti Vabariigi politsei kahtleb kõiges ega unusta iial mitte midagi, nagu nentis juba Balzac.
“Mis mees sa oled? Kes on su boss?” Samas kumises läbi seinte kirikukella esimese, teise, kolmanda löögi kaja.
“Ma ei ole Jumal. Tahan oma hane.” See solvunu protest aga kõlas vastuhakuna.
“Heh-heh-ee. Vaata aga vaata. Okei. Paneme sind kambrisse hauduma. Laagerdud seal hakatuseks 48 tundi. Ja kui siis ka meelde ei tule, küll valveprokurör teisel jõulupühal 10 päeva pehmituse jätkuks otsa soolab.”
Kristjani tungiv seletamine mõjus kui hane selga vesi. Ta pidi oma kingapaelad, mantlivöö, sigaretid, tulemasina, kammi, pastaka jms. pudi-padi letti laduma ning siis viidi ta tühja jahedasse kambrisse. Kaua ei saanud ta seal rahu, kirus oma jaburat olukorda, kolkis vihaga vastu ust, ahastas Ene järele, kuid neelas viimaks sapise saatusetüki alla ja isegi tukastas natuke.
Südaööl lasti Kristjan politseijaoskonnast siiski välja. Ta sai oma kaardid tagasi, astus üle asfaldi ja kusi lahinal vastu tühja kiriku seina. Õnneks oli tanklates, kui mitte barrelite, siis vähemalt gallonite kaupa viin, vein ja porter ikka saadaval.
Kui kannatanu lõpuks Ene juurde jõudis, oli hani juba jahedaks hangunud, aga see ei häirinud olemist, sest olemine – nii nagu ta on – on alati parim. Inspiratsioonis vahutav Priist pidas oma ateljees ikka veel ühele, koomaeelses seisundis sulasele monoloogi, teise oli kiirabi kõrvaverejooksuga juba ära viinud.
*
Tarmo Teder
