Süljekausist taskurätini

Võib mõista anonüümsust nautinud internetilehe solvunud kommentaatoreid, kel on eest võetud tasuta koju toodud mugav süljekauss. Sülitamisvajadus on alles, aga Tuvastamata Kasutaja nime all ka ei taha esineda. 

Valimistel on seadustatud salajase hääletamise nõue ja kirjanduses ja ajakirjanduses lubatud pseudonüümid. Salajaste valimiste eest on demokraadid alati võidelnud. Hoolimata vastuväidetest, et salajase hääletuse puhul peavad inimesed silmas omaenda, mitte riigi huve ja et salajane hääleõigus on võim ilma vastutuseta. Anonüümsus kaitses ja moodustas kokku Vox Populi. Just liberaalsete seaduste kaudu on jõutud stabiilsuseni.

Avalikul hääletusel polnud valija vaba, põllumees kartis maaomanikku, võlgnik võlausaldajat, tööline tööandjat, usklik kirikuõpetajat. Aga kui ori äkki saab vabaks, ei oska ta olla. Nõuka-aja frustratsiooni pained on sügaval sees. Saksamaal täheldati sinna ümber asunud Volga-sakslaste juures arusaamatut agressiivsust. Ka meie vaba kodanik kardab ja nutab anonüümsust taga.

Stalini aja polikliinikute koridorinurgas oli alati süljekauss, selle kohal vahel ka silt “Sülita siia!”. See oli riiklik kaitse tuberkuloosihaigete eest. Internetiportaalid hakkavad tasuta jagatud süljekausse ära koristama. Muidugi saavad patsiendid šoki. Ja šokist toibununa õpivad kasutama taskurätti. Uuemal ajal on see teadagi paberist. Ja vahel isegi lõhnastatud. Tsiviliseeritus nõuab piiranguid. Piirangud ongi need, mis teevad vabaks.