Uno Ilm on ainuke tõsiseltvõetav kriminaal-kultuuri koguja Eestimaal. Alustanud kogumist aastal 1971 noore valvur-praktikuna, läbinud karmi koolitustee “soliidsetes” vanglates nagu Murmashi erirezhiimiga koloonia, kus istus vaid koorekihilt kooritud koor – kriminaalses subkultuuris aastakümneid figureerinud tüübid, kuni Eesti kinnipidamisasutusteni välja. Tegu on asjatundjaga, kes vastavalt võimalustele on püüdnud ka üht-teist publitseerida alates kurjategijate slängist kuni Patarei lühiajalooni välja. Kahjuks on seniseid publikatsioone katnud käsitöönduslik kae. Puudu on jäänud teaduslikust lähenemisest, sügavusest ja süvenemisest. Rõõm on kogeda, et selle uue mõõtme on uurimusele “Trellide ja luku taga” lisanud filoloogist slängiuurija Tõnu Tender. Kahe oma ala asjatundja koostööst on sündinud seni meil täiuslikem kriminaalse subkultuuri alane uurimus. Tegu on õpikuga – loodetavasti vangivalvuritele, mitte noortele vangidele – millest tuleneb ka raamatu tihendatud ülesehitus, kokkusurutud ning defineeriv stiil. Kogumiku maht – 204 lehekülge teksti, sõnaraamatut ja pilte – on säärase laia, sajandeid hõlmava teema jaoks vägagi tagasihoidlik. Kuid nagu autorid eessõnas sedastavad, on tegu pigem uurimuse raamiga, mis peaks andma suunised edasi tegeleda, looma mingigi (teadusliku) baasi.

            Raamatu eesmärk on autorite sõnul tutvustada Eesti kinnipeetavate subkultuuri üht komponenti – slängi – ning heita valgust keskkonnale, kus see tekib. Slängisõnastik ise moodustab raamatust umbes kolmandiku ning on jaotatud üheksaks eri sõnastikuks, eraldades üksteisest erinevates kinnipidamisasutustes kasutatavad keelepruugid. Kindlasti on need piirid sama nõtked kui släng ise. Sõnastikke saadavad tihedad ülevaated slängi ja kriminaalse subkultuuri mõistetest, lühike ajalooline teemakohane ülevaade ning veidi kinnipidamiskohtade ja sõjaväe siirderiitustest ehk spetsiifilistest suletud seltskonna rituaalidest. Sõjaväe ja vangla võrdlemine on kindlasti põhjendatud, kuid antud raamatus jääb see pinnapealseks ilmselt piiratud mahu ja teema teisejärgulisuse tõttu. Kogumikku saadavad näidised tätoveeringutest, ksiivadest, lauludest-luuletustest ning fotod Eesti vanglatest.

            Noortel mendihakatistel ei ole selle õpiku järgi tudeerimine kerge. Ainuüksi slängi mõiste defineerimine ajab koblaka paiste. T. Tender annab hästi kokkusurutult põhjaliku ülevaate slängi/argoo/zhargooni ajaloost, piiridest ja funktsioonidest ning tõsiteadlasena pakub ka omapoolse definitsiooni. Eks ka tema definitsioon, püüdes haarata maksimumi, on kohmakas ning nõuab lausa kahte harivat joonealust viidet. Appi võetakse J. Lotmani suurepärane matemaatika piiri mõiste seletamaks slängi ja argikeele vahel kulgevat piiri: piir on punktide hulk, mis kuulub ühteaegu nii sise- kui ka välisruumi (lk. 16). Eks piksad peavad tuupima, muidu jäävad hapuks! Huvitaval kombel kipuvad vangivalvuriteks just naissoo esindajad – nii oli Nõukogude ajal, olevat nüüdki. Kindel pläust, parem ikka kui buulikut panna, jõuaksid nad vaid tubinaali kanda. Äkki mõni viitsib tulevikus ka toitvat subkultuuri edasi uurida – juhtnöörid on ju antud. Jõudu neile!

Sõnastik:

kakaputkal kaka mullib – tüüp närveerib, püksid sõeluvad püüli (lk. 118);

ksiiva – kirjalik teade, mis saadetud salaja, kinnipeetavalt kinnipeetavale (lk. 84, 159, 160);

ment – miilits, vanglatöötaja, politseinik, valvur, julgeolekuosakonna töötaja, sõjaväelane (konvoi) (lk. 72, 78, 85);

koblaka paiste – pea valutama (lk. 119);

piksa (biksa)– tüdruk, kena naisterahvas (lk. 73, 81);

hapu – nõrk (lk. 118);

pläust – toit (lk. 87);

buulikut panema – joobe saavutamiseks parfümeeriatooteid tarvitama (lk. 81);

tubinaal (dubinaal) – kumminui (lk. 81).