Suomirock
Suomirock
Kun suomi putos puusta oli kaunis
kesäsunnuntai
hölmistynyt ihmislapsi vaihtoi oljet
parkettiin.*
Ismo alanko
Soome muusikal täna läheb paremini kui kunagi varem, need
luuserid võitsid lõpuks isegi Eurovisiooni! Lisaks muidugi HIM,
The Rasmus, Nightwish jne. Kuigi viimati nimetatute puhul ei ole nende Soome
päritolu ilmselt kuigi määrav – umbes nagu Nokia, mis
maailmas laialt levinud arvamuse järgi on tuntud Jaapani firma.
Ka parvlaeval nousuhumalassa** jukebox’i ahistav 38aastane Soome mees
ei topi eurot pilusse selleks, et HIMi kuulata – ta tahab kuulata midagi,
mis toidaks tema põhjamaist melanhooliat ja räägiks esimesest
lumehanges saadud suudlusest Porvoo äärelinnas. Ta tahab kuulata
suomirockkia.
Soome Vabariigi aastapäeva puhul Soome muusikast
kirjutades olekski kõige üllam peatuda sellel kummalisel
nähtusel, mis ilmselt vähemalt keskealiste põhjaeestlaste
jaoks peaks olema mõnevõrra tuntud mõiste.
Klassikalise suomirock’i juured hargnevad üldjoontes kahes suunas
– 50ndate rokknrolli kaverid (loomulikult soome keeles) ja 70ndate
lõpu punk. Vahepeal, 70ndate alguses oli veel vasakpoolsete taistolaiste
agit-prop – poliitiline liikumine, kuhu kuulus suures osas kogu
tolleaegne Soome loovintelligents ja kelle lapsed moodustasid 90ndatel
ülipopulaarse Ultra Bra, mille riismed paiskasid omakorda orbiidile
hiljuti Eestiski menukalt esinenud Scandinavian Music Groupi.
Nähtuse nimega suomirock kuldaeg oli siiski 80ndad. Selleks ajaks olid
endised hardcore- punkbändid Eppu Normaali, Hassisen Kone (Ismo Alanko
esimene bänd), Pelle Miljoona jt lõpetanud laamendamise ja
jõudnud raadioedetabelitesse. 1984ndal saabus kohale Dingo, ilmselt
läbi aegade armastatuim suomirock’i bänd, kelle kontsertidel
oli täheldatav beatlemania’le omaseid momente, ja muidugi Leevi and
The Leavings Põhja-Karjalast, kelle
esimesel plaadil
“Suudlemine keelatud” astus üles ka Jörn Donner.
Minu suhe suomirock’iga on nostalgiline ja kui isiklik
hingetuuker põhja lasta, leiab sealt ilmselt mingisuguseid
mälestusi kaunist noorusajast: Miljoonasade “Lennä Juri
Gagarin” ja Sielun Veljete “Säkenöivä voima”
Linnahallis, Juice “Eesti” esimesel “Rock summeril”,
17aastaselt soome eakaaslasele parseldatud vodkapudel ja loomulikult see
suudlus lumehanges. Ilmselt täitis suomirock minu ja paljude eakaaslaste
jaoks mingisugust ugrikeelse rokkmuusika kujulist tühja auku hinges.
Ingliskeelne värk oli ju niikuinii. Aga ikkagi, Ismo Alanko on üks
paremaid laulukirjutajaid maailmas, mis sellest, et soomlane.
Nii,
et kallid suomirock’i austajad, paneme 6. detsembril peale mõne
vana hea Juice plaadi, tõstame pitsi salmiakkikossua tema
mälestuseks. Ning mõtleme näiteks Soome Vabariigi juubeli
puhul sellele, et samal ajal kui meil püstitatakse fallistilist ristiga
monumenti koos tribüüniga sõjaväeparaadide tarbeks,
teevad sommid mälestusmärgi Juice Leskisele – mehele, kes
laulis vabast armastusest ja sellest, et elu võib vahel olla suht
masendav. Kuidas meil küll nii läks? Õnneks on Soome ainult 80
kilomeetrit.
____________
tõlked:
* Kui
soome kukkus puu otsast oli kaunis suvine pühapäev
Imestunud
inimlaps vahetas õled parketi vastu.
** nousuhumala –
purjusoleku algstaadium, kus kõik on veel hästi. Järgneb
laskuhumalaa kui kõik alkaa vituttaa.