Super-produtsendid
Kas te teate neid väikeseid kleepse plaadikaantel? Neid, mille peale on alati midagi kirjutatud. Vana kombe kohaselt kirjutati ja kirjutatakse sinna plaadi tuntumad lood, suurimad hitid, selleks, et ostjat plaadi kasuks otsustama panna.
Viimasel ajal – ütleme, et umbes viimasel kolmel aastal – on sellel kleepekal üha sagedamini märgitud albumi produtsent või plaadi lugude produtsendid. Ka produtsendi nimega on võimalik plaadiostjat peibutada. Nende nimi ütleb muusikasõbrale paljugi, pahatihti märksa rohkem kui artisti nimi ja ka plaadiarvustuses viiakse jutt sageli kõige olulisema ehk produtsentide juurde. See ei ole esmatähtis, et selle albumi kaanelt vaatab vastu Britney Spears. Oluline on see, kas tema lood on produtseerinud näiteks Max Martin või The Neptunes. Britneyle kuulub ainult hääl ja imidž.
Ülalkirjeldatud „viimast aega“ on jõutud juba nimetada super-produtsentide ajastuks. Ja kes need superprodutsendid on? Nu-metali loonud ja hiljem žanri hüljanud Ross Robinson. Rootslase Max Martini ümber koondunud jõuk ja norrakate tiim StarGate, kelle stuudiotes on valminud valdav osa teismeliste- ja europopist. Madonna ümbersünnile kaasa aidanud William Orbit ja Mirwais. Kõige tihedam super-produtsentide kontsetratsioon on hip-hop- ja r’n’b-muusikas, kus lisaks meganimedele Dr. Dre, The Neptunes, Timbaland, Irv Gotti, Shekspere on lugematu arv kadedakstegevalt makstud andekaid pusijaid. Neil kõigil on oma kindel ja iseloomulik käekiri. Nad on popmuusika uued staarid. Hitimeistrid.
Ilmestamiseks produtsent Max Martini jutt mõne aja tagusest intervjuust: „Ma saan aina sagedamini selliseid kirju, mis räägivad nii: "Ma olen 12-aastane ja suureks kasvades tahan kindlasti produtsendiks saada.“ See on midagi uut. Sel ajal, kui mina noor olin, inimesed isegi ei teadnud, kes või mis see produtsent on.“
Olukord on kaunis konkreetne. Kui sa ihaldad hitti, on tänapäeval enam kui soovitav pöörduda suure ja vaba rahapakiga mõne superprodutsendi poole. R’n’B- ja hip-hop-ringkondades on kujunenud lausa vältimatuks, et loo taga oleks mõni olulise nimega produtsent. Muidu ei pöörata sellele loole mitte mingisugust tähelepanu. Keegi ei kuula seda. Ja eriti oluline on see veel uute, veel tundmatute artistide puhul.
Eks muusikaajaloos on varemgi prominentseid produtsente nähtud. Biitlite ihuprodutsent George Martin ja rollingute abiline Andrew Loog Oldham. Plaadifirma Motown loonud Berry Gordy. 70ndate diskoäss Giorgio Moroder. Muu hulgas maailma enimmüüduima albumi – Michael Jacksoni „Thriller“ – produtseerinud Quincy Jones. Roxy Musicust tuule tiibadesse saanud ambienti pioneer Brian Eno. 80ndatel pop-saundi valitsenud Trevor Horn (ta on löögijõuline siiani – seadis hiljuti T.A.T.U. lugusid Lääne turu tarvis) ja tol ajal komistamatult töötanud hitivabrik Stock-Aitken-Waterman.
Mustas muusikas andsid 80ndatel ja 90ndate alguses superprodutsentide mõõdu juba välja Rick James, Prince, Jimmy Jam & Terry Lewis, Dallas Austin, Teddy Riley, Babyface & LA Reid ja nii võiks nimekirja veel üsna pikalt jätkata, aga kunagi varem pole produtsendid olnud muusikatööstuses nii tooniandvas ja mõjukas staatuses kui praegu.
Ja varasemal ajal oli produtsent rohkem lavastaja rollis. Ta seadis üles instrumendid, keeras paika saundi ja üritas artistist just sel hetkel seal stuudios parima välja saada. Kuri geenius Phil Spector kasutas selleks The Ramonesiga stuudios olles isegi rusikalööke.
Superprodutsendid ei ole enam kaadritagused niiditõmbajad ja vaiksed nokitsejad. Nad on A-kategooria tähed, kes teevad kõik ise ära. Nad kirjutavad, produtseerivad, arranžeerivad lood, mängivad need arvutil või instrumentidel sisse ning mitmel puhul astuvad ise neis lugudes üles: kas räppides, lauldes või lihtsalt enda nime hõisates.
Lugudest saavad niimoodi reklaamid neile endale, mille sepistamise eest makstakse neile ülikopsakaid summasid. Ühe loo kirjutamise-produtseerimise eest teenivad nad Eesti rahas suurusjärgus üks kuni paar miljonit. Eraldi summa eest on nad nõus näitama enda nägu loo videos ning muidugi mõista teenivad nad veel autoritasude pealt. Et sellele ebaõiglusele, kus produtsendid teenivad rohkem kui artistid, natukenegi vastu hakata, lubatakse artistid näiteks laulu sõnade kirjutamisel punti ja nii pääsevad nad hästi tilkuva autoritasude meepoti ligi.
Suur osa superprodutsentidest on lisaks sellele, et nad aitavad hitijärjele kümneid ja kümneid lauljaid ja bände, artistid ka omapäi. Timbaland, Dr. Dre, The Neptunes, William Orbit, StarGate annavad kõik endanimelisi albumeid välja ja seda väga edukalt.
Samuti on nende seas levinud komme luua isiklik mini-impeerium – oma plaadifirma. Koht, kus neil on uute artistide otsimisel, loomisel ja klopsimisel või langenud tähtede üleskorjamisel ja – putitamisel täielik vaba voli. Koht, kus nad ei pea täitma kellegi tellimust. Ja nagu on näidanud aeg ja nende firmade käekäik, on nad ka firmabossidena rabavalt edukad.
Tuleb tunnistada, et mitte just iga maagiline produtsendipuudutus pole teemantläikega. Ette tuleb ka tõsiseid läbikukkumisi. Näiteks on ette näidata kaks korralikku äpardust veel kahe aasta eest maailma number-üks nupukeerajaks peetud Rodney Jerkinsil. Kõigepealt oli tema käsi mängus Spice Girlsi nukra menuga albumil „Forever“ ja seejärel Michael Jacksoni viimasel albumil „Invincible“. Kõigi aegade kõige kallimate tootmiskuludega – 315 miljonit krooni!!! – album, mis müüs poes kui külm ja kõva sai. Sel aastal pole Jerkinsist veel midagi kuulda olnud.
Kõige fenomenaalsem nähtus superprodutsentide peres on aga stuudiovõlurite duo The Neptunes. Kaks kooliaegset sõpra – Chad Hugo ja Pharrell Williams.
Briti muusikaajakiri Q avaldas septembrinumbris „teadusliku tõestuse“, et varsti täidab tervet Inglise raadioeetrit The Neptunesi kirjutatud ja produtseeritud muusika. Nad kuulasid tunni aja jooksul viit erinevat raadiojaama ja said kirja tulemuse, et kõlanud 48st erinevast laulust olid üheksa The Neptunesi toodang. See on 19 % viie raadiojaame eetritunnist keskmiselt.
The Neptunesid paistavad veel silma sellega, et nad ei kohku tagasi vist ühegi pakkumise eest. Nad võivad toota sulle hardcore hip-hopi (N.O.RE., The Clipse, Baby jne), softimat räppi (Nelly, Common, Jay-Z jne), luksusliku ja avangard-funkset r’n’b-d (Kelis, Beyonce, Latrelle jne), dancehall reggaet, kui vaid soovid (Super Cat, Beenie Man jne), pehmet pop-funki (Britney Spears, Justin Timberlake jne), tavalist raadiorocki, -metalit ja tiin-punki (Garbage, No Doubt, Perry Farrell, Kenna, Papa Roach, Blink 182 jne) ja remiksida nu-metalit (Korn, Limp Bizkit jne). Just said neilt oma noosi vanameistrid Rolling Stones ning härrased ise räägivad, et tahaksid jõuda varsti kantrimuusikani.
Neptunesi uskumatult produktiivses stuudios vorbitud lood sirutavad end edetabelite kõrgematesse otstesse ning kauba peale langeb neile osaks soosing kriitikute seas - nende isikliku bändi N.E.R.D. debüütplaat „In Search of...“ võitis Shortlist Music Prize’i (USA vaste Inglismaa Mercury Prize’ile) ja valiti aastal 2001 muide Eesti Ekspressi Areeni Aasta Albumiks.
Seeläbi teavad pop-artistid ka hästi, et The Neptunesi juures käinuna kosub märgavatavalt nende kredibiilsuse-näitaja. Näiteks nukukestest Britney Spearsist ja Justin Timberlake'ist ei räägita pärast seda, kui nad said endale pisut The Neptunesi-soundi taha, enam nii vastumeelselt ja põlastavalt. Vastupidi – neid poster-staare peetakse ka küüniliseimates seltskondades peaaegu „omadeks“.
Superprodutsentide valitsemisajal on siit-sealt kostnud nurinat, et tänu nendele on popmuusika üldine pilt muutunud nüriks ja üheplaaniliseks. Et enam ei ole artiste kui selliseid, on vaid neli-viis produtsenti, kes kirjutavad kogu muusika, et artistidest on alles ainult hääl ning kokkuvõtteks kõlab kogu see muusika - ükstapuha, kes seda ka ei esitaks - ühesugusena. Et albumid ei ole enam terviklikud teosed ega artisti statement´id, vaid produtsentide tähetunnid. Kõige hullem, kui ühte plaadi juures on kuni mitu erinevat produtsenti, kellest igaüks plaati erinevas suunas sikutab.
Ka Ross Robinson on öelnud, et kõige parem, kui artistid enda plaate ise produtseeriks. „Näiteks Michael Jackson oleks kindlasti enda kõige parem produtsent. Suurepärast produtsenditööd teeks Casey Chaos kui ta oma bändi Amen muusika ise ette võtaks. Radiohead ja Doves oleks samuti eriti head produtsendid. Kõigil oleks niimoodi huvitavam, vastupidi olukorrale, kus muusika on portsu nimede vahel ära jagatud,“ avaldas Robinson ajalehele NME.
See probleem tundub olevat siiski rohkem põhimõtteline. Lõppude lõpuks on see produtsentide armee äärmiselt lai ja mitmekesine ning edetabeli-pop pole vist kunagi nii eksperimentaalselt, innovatiivselt ja julgelt kõlanud kui über-produtsentide ajastul.
Asi on selles, et nende produtsentide vahel toimub justkui väljakuulutamata lahing, milles üritatakse pea iga järgmise looga teineteist üle trumbata. Samal ajal kui nad proovivad võluda laia publikut, soovivad nad hämmastada ka teisi produtsente ja ausalt öeldes kostab see kõrvadele äärmiselt huvitav.
Või nagu ütles Pharrell Williams ajakirjale Wired: "Iga kord, kui ma kuulen mõnd Timbalandi lugu, mõistan, et peaksin veel rohkem pingutama".
Kümme tähtsamat produtsenti maailmas
The Neptunes
Paari aasta eest küsisid nad ühe poploo tegemise eest 2 250 000 krooni (loe: kaks miljonit ja kakssada viiskümmend tuhat krooni). Pärast Justin Timberlake’ist superstaari tegemist on nende taks kardetavasti kahekordistunud. Kui mitte rohkem. Samas võivad R’n’B-, reggae- ja hip-hop-artistide puhul, kes neile endale meeldivad, märkimisväärset alet teha.
Neil on bänd N.E.R.D. ja firma Star Trak.
Timbaland
Ühe loo tegemiseks hakkab end liigutama üle-2-miljoni-kroonise tšeki eest. Moodsa r’n’b leiutaja. Peamine partner Missy Elliott, on teinud muusikat artistidele Aaliyah, Destiny’s Child, Beck, Justin Timberlake, Tweet, Ginuwine, Mel B, Snoop Dogg etc.
Timbalandi isiklik plaadifirma Beat Club andis just välja maapoiss-räppari Bubba Sparxxxi uue albumi.
Dr. Dre
“Avastas” nii gangsta-räppi kui G-funki ja Eminemi. Töötab peamiselt hip-hop ja r’n’b-alal (Snoop Dogg, Eve, Mary J Blige, Blackstreet etc) ning ühe loo eest kasseerib umbes 2 miljonit krooni. Poole väiksema raha eest lubab kirjutada enda nime ette “executive producer”.
Tema plaadifirma on Aftermath. Hetkel töösoleva uue sooloalbumi ilmumise järel on ähvardanud pensionile minna.
Max Martin
Eelistab küsida kindla summa asemel 8%-lise viilaka albumi läbimüügituludest. Siiani Rootsi elav nn teen-popi kuningas, kelle kuldse puudutusega vilju on maitsnud Backstreet Boys, Britney Spears, N’Sync, 5ive, aga ka Celine Dion, Bryan Adams ning lugematud Rootsi poptähed – Ace of Base’ist Rednexini.
StarGate
Max Martini lähimad konkurendid - kolm norrakat Tor Erik Hermansen, Hallgeir Rustan and Mikkel Eriksen. Ühe loo eest tuleb neile maksta 1,5 miljoni krooni ringis.
Klientideks on olnud Mariah Carey, Blue, Hear'Say, Samantha Mumba, Atomic Kitten, Cher, Texas, Nelly, Brandy, S Club 7, Mary J Blige, 5ive, Shola Ama, En Vogue etc. Annavad muusikat välja ka enda nime all.
Nigel Godrich
Tuntud kui „Radioheadi produtsent“ – viimased neli Radioheadi albumit on tema produtseeritud. On töötanud veel Travise, Pavementi, REMi, Divine Comedy ja Beckiga. Hiljuti lõpetas Airi uue albumi.
Loo hind umbes 1,5 miljonit, kuid talle sümpaatsete artistide puhul nõus ka vähemaga.
Produtsent klassikalises mõttes - ei osale otseselt lugude kirjutamisel.
Ross Robinson
Endine trash-metal-kitarrist, keda nimetatakse julgelt nu-metali isaks. Tema käe alt on läbi käinud kogu nu-metali eliit: Korn, Limp Bizkit, Vex Red, Slipknot, Machine Head, Amen, Soulfly, aga ka At the Drive-In ja... Vanilla Ice’i rap-metal-album „Hard to Swallow“.
Tasuks soovib tavaliselt protsenti läbimüügi pealt.
Robinsoni plaadifirma I Am Recordings võttis sel suvel katuse alla The Cure’i, kelle kauaoodatud albumiga on ta ka parasjagu ametis.
The Matrix
Los Angelesi produtsentide kolmik Scott Spock ning abielupaar Graham Edwards ja Lauren Christy, kelle loominguks võib pidada tütarlast Avril Lavigne. Nad kirjutasid ja produtseerisid pooled Avrili 15-miljonit-müünud debüütalbumist, sealhulgas hitid “Sk8er Boi”, “I'm With You” ja "Complicated".
Nende abi on kasutanud Liz Phair, Christina Aguilera, Nic Carter, Ronan Keating ning hiljuti lähenesid neile rahapakiga Britney Spears ja David Bowie. Töös on ka The Matrixi album.
Linda Perry
Kunagise ühe-hiti-bändi 4 Non Blondes (mäletab keegi nende lugu„What’s Up?“?) laulja, kellelt pühkis mõne aasta eest tolmu Pink. Perry kirjutas ja produtseeris suure osa Pinki maailma-vallutus-albumist „M!ssundaztood“ ja varsti koputas Perry uksele Christina Aguilera. Ja Courtney Love.
The DFA
James Murphy ja Tim Goldsworthy. Underground-tegelased, kelle Manhattani stuudios sündis möödunud aastal disco-punk (või siis punk-funk). Disco-punki defineerinud teostest - Radio 4’i album „Gotham“, The Rapture „House of Jealous Lovers“ ja LCD Soundsystemi „Losing My Edge“ (James Murphy, pressi sõnul disco-punki Pharrell Williams, sooloprojekt) – tõusis kiidulärm sedavõrd suureks, et juba on nad teinud ühe loo Britney Spearsiga ning väga nõudlikul toonil helistab neile Janet Jacksoni mänedžment.
***
LANGENUD
Rodney Jerkins
Oli veel paar aastat tagasi maailma kõige kallim nupukeeraja: 3 miljonit krooni ja lugu. Kuid pärast popmaailma vapustanud floppe – Spice Girlsi luigelaul-album „Forever“ ja Michael Jacksoni megafiasko „Invincible“ – ei saa ta sellist raha (vähemalt hetkel) küsida. Kahtlaselt vaikne on ka tema plaadifirma Darkchild Records.
Varem on Jerkinsilt saanud superhitte Mary J Blige, Usher, Destiny’s Child, Toni Braxton, Whitney Houston ja Jennifer Lopez.
TÕUSEV
Rishi Rich
Klassikalise muusikaharidusega tüüp briti Asian undergroundist, kellele võib suurt tulevikku ennustada. Tema teenuseid on kasutanud Mis-Teeq ja Mary J Blige, ligi on ujunud Ricky Martin ja Craig David ning kuuldavasti on Britney Spearsi uue albumi esimene singel just tema looming.
Peadselt ilmub isikliku bändi Rishi Rich Projecti singel „Dance With You“ – räägivad, et ärevamat klassi bhangra-hullus.
Eesti superprodutsendid
Eestis on muusikaalal tihti produtsentideks peetud hoopis teisi ametimehi. Produtsendi-silt väärikalt rinnas on siin ringi liikunud tuurikorraldajad, plaadifirmaomanikud, promootorid ja lihtsalt mänedžerid.
Produtsendid on ikka need, kelle põhitegevus toimub stuudios ja nad valmistavad muusikat.
Eestis on ka mitmeid ehtsaid superprodutsente. Kõige kauem tegutsenud jõuk ansambli 2 Quick Starti liikmetest Pearu Paulus, Ilmar Laisaar ja Alar Kotkas koosnev tiim 2QS Productions. Nad on kirjutanud ja tootnud lugusid veel Hedvig Hansonile, Nancyle, Best B4ile ja Inesele.
Eesti superprodutsentide alatine tähetund on kohalik Eurovisiooni finaal, kus on võistlustules “produtsendimajad” Sven Lõhmus (Vanilla Ninja, Nightlight Duo, Black Velvet), Ivar Must (Miss 2 Miss) ning Pajusaar & Pilvre (Evelin Samuel). Värskemad trügijad kohalikul turul on Tartus tegutsev Metronom Productions (Liisi Koikson) ja Tallinna Downtown Productions (Soul Militia, Sundry).
Superprodutsendiks võib pidada ka Viljandis rahvalikku mütsaka troonil istuvat Gunnar Loho, alias Eesti Guni, kelle vaimusünnitistena lippavad lavalaudadel ringi näiteks Ane ja Teine Arnold.
