Superlame Jaapan
Takashi Murakami manifesti järgi on Jaapani kultuur ja kunsti kahedimensiooniline. On küll. Isegi modernskulptuurid tunduvad olevat vägisi ruumiliseks painutatud pinnad. Kõikvõimalikke lapikuid taieseid näeb praegu Helsingi Kunstimuuseumis Tennispalatsis. Näitus tutvustab idamaiseid moderntaieseid ning koomiksikunsti nimega manga.
“Japan pop” on tõsiselt pop. Ja tõsiselt flat. Nii maastikuvaated, portreed kui ka muu tunduvad (ehk harjumatule) eurooplase silmale ühtlase tapeedina. Hiroshi Sugito kardinatega maastikuvaatekulissid ja Jun Hasegawa siiditrükki meenutavad postkaart-maalid tõestavad jaapanluse superflat-teooriat ilmselgelt. Lapselikult kritseldavas stiilis Shintaro Miyake tuhanded lehvivad tütarlapsed täidavad seina samasuguse tembeldatud mustrina. Yoshimoto Nara vaimudest vaevatud olekuga väikelapsed ja saatanliku ilmega mängukarud on ehk meie laiuskraadi kunstisilmale veidi harjumuspärasemalt teostatud ning tekitavad otseseid paralleele populaarsete Aasia õudusfilmikiiksudega.
Sellest hoolimata jätab sügavusperspektiivi puudumine teostes meie maailmajao Leonardo da Vinci koolkonnale ülilapsiku mulje. Näituse tippstaar Takashi Murikami jääb värviliste väärastunud plastnukkude ja mitmesilmsete hullunud õhupallimaalidega samuti väga pinnapealseks ja – oma väite tõestusena – lamedaks.
Moodsa maalikunsti kõrval eksponeerib Tennispalatsi ka igapäevast metroos tarbitavat populaarkultuuri – kogu alumine korrus tutvustab 19. sajandi puulõigetest alates Jaapani manga-nimelise piltjutustuse arengut. Koomiksilehed on Jaapanis lahutamatu osa igapäevasest elust. Lehti võib osta absoluutselt igast kioskist, öistele koomiksinäljastele on tänavatele üles seatud manga-automaadid.
Idamaine pildiseeriahullustus on nüüd täiesti märkamatult sisse roninud ka Euroopa koomiksiringkondadesse. Algul võttis manga eeskuju Ameerika koomiksitest ning varasematest Disney-multifilmidest, briti ajalehekarikatuuridest ja euroopa mängufilmidest – nüüd vallutab ta kogu maailma. Manga ja anime (manga-joonisfilm) on Euroopas teinud jalustrabava pealetungi.
Jaapani tasemele me muidugi ei küündi – sealsest trükitoodete kogumäärast üle 40% on manga ning koomiksitena turustatakse märgatavalt rohkem paberit kui näiteks wc-paberirullidena. See teeb trükiarvuks umbes kaks miljardit lehte ja raamatut aasta kohta. Samas peaks ehk muret tundma asjaolu üle, et näiteks Prantsusmaa massiivsest koomiksitoodangust umbes kolmandik on tugevate mangamõjutustega.
Õhupallisuuruste silmade ja kümnekiloste juuksepahmakatega pikakoivalised hirmunud ilmega noorukid ning nunnu kuunäoga ebamäärased elukad on siiski vallutanud harukordselt paljude eurooplaste südame. “Japan Pop” eksponeerib laialdaselt ka kohalike teismeliste mangasaavutusi – fanaatiliste soome mangafännide vildikad küündivad oma idamaa eeskujude tasemele täiesti ootamatult, euroopalikult ja omapäraselt. Erinevalt jaapanlikust paremalt vasakule ja tagant ettepoole lugemisstiilist joonistavad soomlased koomikseid siiski harjunud suundades.
