Kurb teatada kõigile ühistele sõpradele ja lugejatele, aga Boris läks ära.

Borja oli ajaloolane, kes alustas oma ajakirjaniku ja kirjutajakarjääri Kišinjovis, Moldaavias, umbes samal ajal, kui Nõukogude Liit alustas kokkuvarisemist. Kišinjovis tutvus ta ka mitmete eestlastega, ühega neist abiellus ja tuli Eestisse elama. 

Esimesed Borja Eestis veedetud aastad möödusid Peedul, kus asus toona Eesti Kirjanike Liidu suvila. Esimesed eestikeelsed sõnad, mille Borja ära õppis, olid: "Lähme poodi ja ostame natuke šokolaadi!"

Boris Buracinschi hakkas 1998ndal aastal kirjutama ajalehte KesKus ning tegi seda lõpuni, olles ühtlasi inimene, kes toimetuse elust hasartselt osa võttis. Borja töötas ka Eesti Rahvusraamatukogus ning kirjutas viimasel ajal Eesti Ekspressi arvamuskülgedele.

Ei pea vist mainima, et Boris Buracinschi tekstid polnud kunagi kantud ajakirjanduslikust, vaid ikka kirjanduslikust vaimust, kus leidus alatasa lisaks üleskirjutatule "midagi veel".
Kes on teda lugenud, need teavad.

Borisil oli logistiliselt suhteliselt keeruline ja liikuv elu, mäletan hästi, kuidas otsisime Kišinjovis mingite kunagiste Moldaavia lehtede toimetusi, kus ta töötanud oli – ja neid leidmata nende väljaannete ajakirjanikke. Mõne leidsime üles.

Mäletan ka suurepäraselt, kuidas otsisime Rumeeniast Borisi vanaisa, vanahärra Tartamus'i ning leidsime ka tema üles – kusagilt Transilvaaniast.

Boris oli kirjutaja, kes kulges kiiresti.

See (kasvult) väike mees oli ja on suur nagu mägi.

Kaastunne kõigile, kes temast puudust tunnevad ja pea püsti - sõber, Boris ei kao kuhugi.

Juku-Kalle Raid
Luuletaja ja ajalehe KesKus peatoimetaja