Ometi ma usun, et duot ootab vägev tulevik. Bändi omapärane ultrabrutaalne death metal, nagu nad ise oma vapustavat raginat kutsuvad, läheb korda terve maailma death metal underground'ile, kui ta selleni vaid õige tee leiab (ja seni on žanri fanzine'id üle maakera Neoandertalsi salvestusi ainult kiitnud). Ning kindlasti puudutab nende müra kõrvu ka väljaspool metal'i ringkondi. Nende plaat sobiks hästi kõigi avatud ja riskiotsivate kõrvadega melomaanide masinatesse, nad sobiks ka hästi ekstreemse ja karmi avangard noise'i aina kasvavale põrandaalusele publikule.

Bändi mootor, Rain Pohlak (21), teab seda juba: "Olen tähele pannud, et lisaks metal-skenele on meid leidnud ka täiesti vaba kõrvakuulmisega inimesed. Vana trummar Ronald Seeril rääkis huvitava teooria selle kohta. Ta oli lugenud, et kui inimene kuulab madalaid sagedusi, siis tal seostub see ajaga, kui ta oli veel ema kõhus ja kuulis südametukseid. Need südametuksed olid hästi madalad ja madalsagedusega. Ning meie muusikalaadis madalat saundi kuuldes tekib tal samuti hea tunne, et äkki ema kõhus olemise aeg on nüüd tagasi."

Ühesõnaga, Neoandertalsist rahvusvahelise nimega ja korralik - andestage see takjalik sõna - kultusbänd. Ainest oleks neis vähemasti neljaks bändiks. Ja neil on veel paganama õige suhtumine loomingusse, maailmavaade ja oma stoori.

Ultrabrutaalset surma metalli sepitsevad Rain Pohlak ja Sandra Vungi (17) metsatalus. Kolme kilomeetri kaugusel Läti piirist, 20 elanikuga Veelikse külas. Kruusatee ääres kükitava talu ümbruses jooksevad ringi kährikud, lähim naaber on kilomeetri kaugusel. Hiljuti purustas karu sauna juures seisnud söögilaua ja jättis maha suuri kakajunne.

Ning selles õndsas ja sügavas üksinduses teevad Rain ja Sandra proovitegemiseks kohandatud talu osas kuus korda nädalas proovi. Loe: Kuus. Korda. Nädalas. (Mida sina kuus korda nädalas harjutad?) Nimme selle jaoks Otepäält pärit poiss Rain Tartu juuraõpingute ja eelmise trummari juurest Veeliksele Sandra poole kolis, et saaks sagedamini proovi teha. Varasem graafik - 3 korda nädalas - ei piisanud.

"Iga päeva tuleb harjutada, et tempo käes püsiks," ütleb Rain. "Ma tahan hoopis uusi temposid saavutada, hoopis uute tehnikatega. Kolm korda nädalas polnud selleks piisav. Lihased vajusid ära. Tartus tundus, et mu elu läheb kasti eluks - korterikastist kirstukasti. Mulle ei sobinud see. Tahaks ennast vabaks lasta - näppude, energia ja muusikaga."

Just: iga päev. Rain tunnistab, et teeks hea meelega seitse korda nädalas proovi, ku id ei saa. Sest Sandra lihased ei pea vastu.

Erinevad spetsiifilised harjutamistehnikad, mida Rain loetleb ja "omaette täppisteaduseks" nimetab, ning tõsine treeningudistsipliin paistab Neoandertalsi peale vaadates ka välja. Näha seda bändi laval vapustab samamoodi karbi ja kõhu lahti nagu nende ülipöörane muusika. Rain tulistab oma bassi peal nagu kaks nädalat vaid destilleeritud adrenaliini ja testosterooni söönud metslane või siis on tal käsi ja sõrmi rohkem kui tavalisel inimesel. Siis ta veel tammub. Vehkleb peaga. Ja teeb aeg-ajalt "höö-höörgh!". Sandra istub tüünelt ja keskendunult trummikomplekti taga, vahetab mõistuseleallumatult pidevalt rütmiskeeme - kiiremaks ja aeglasemaks, vasakule ja paremale - ning joob lugude vahel vett.

"Ma ei ole eales ühegi sellise spordialaga tegelenud, kus mul oleks nii suur vedelikukaotus kui trummide taga," ütleb Sandra. "Kogu aeg kaanin laval vett. Aga ma ei ole veel endaga rahul. Väga-väga palju on vaja harjutada."

Neoandertalsi esimene album, mille nad on laiali saatnud, et endale plaadifirma leida, kannab pealkirja "Neanderthals Were Master Butchers". Eesti keeles: neandertallased olid meisterlihunikud. Ja jutustab see plaat lugu, kuidas neandertallased tulevad tagasi tänapäeva inimeste sekka, kättemaksuhimuliste zombidena. Pool jutustusest on väljamõeldis, teine pool põhineb faktidel ja neid fakte tunneb Rain sügavuti. Ta on pühendunud ürgolendite ja primaatide fänn. Alates päevast kuuendas klassis, kui kohtas raamatus joonistust: neandertallased olid ümber mammuti ja kiskusid looma jõhkralt tükkideks.

"Mind paelub see ajastu," ütleb Rain. "Lähme oma sõnadega sinna, kuhu igaüks ei julgeks minna. Esimene plaat räägib, et neandertallased olid tõenäoliselt kannibalid. Nülgisid oma laipu, võtsid neil liha maha ja sõid, et need vaimudena tagasi kummitama ei tuleks. Eelmine trummar esitas aga teooria, et kui päris viimased neandertallaste laibad jäid nülgimata, siis nad võivad ju tagasi tulla. Järgmine plaat räägib Indoneesias avastatud Homo floresiensis'test, ka neil oli süngeid saladusi. Nad röövisid inimeste hulgast lapsi ja ega need elusatena tagasi ei pääsenud. Ekstreemsed teemad sobivad meie muusikaga." Rain teab veel, et ühe teadlaste leeri hinnangul neandertallased ei korisenud madalalt nagu tema laval, vaid justkui laulsid ja hästi kõrgelt. Nagu ooperilauljad.

Äärmiselt sõbraliku, lahke ja avatud olemisega Sandra ja Rain jagavad ka sellist suhtumist muusikategemisse, mida paraku paljudel kodumaistel bändidel ei esine. Kuulake, mida ütleb Sandra: "Miks luua midagi, mis on ammu loodud!? See on nii igav. Inimesed peaksid edasi liikuma. Klapid silme eest võtma ja natuke avaramalt ringi vaatama. See on muusika evolutsiooni loomulik käik, et meie muusika läheb veelgi kiiremaks, veelgi madalamaks."

Ja mida kostab Rain: "Ülibrutaalse death metal'i seedimisega läheb hästi kaua, aga kui sa selle lõpuks ära seedid, on ka tasu väga suur. Saad enneolematu kaifi. Mulle meeldib, et death metal ei tunne piire. Ja et mida rohkem sa piire lõhud, seda paremini tulemus kõlab. Ning just piiride purustamist me otsime."

Selline on õige ja ürgne vaim.