Mare Mikoff kuulub nende skulptorite kilda, kelle omaaegsest ERKI-st saadud suurepärane  modelleerimisoskus ja vormitunnetus Eesti skulptuuri hiilgeaegadel - 1970-ndatel/80-ndatel - ka piisavalt rakendust leidis. Mikoffi tolleaegse loomingu tipuks peetakse  tuntud meeste portreede sarja. Võimalik, et just naiselik ettenägelikkus hoidis teda poliitilisest pornost, mis monumentaalkunstile panustajaid kas mahedamas või räigemas vormis nõuka-perioodil ( õieti selle lõppedes! ) kummitas.

Plastiline kunstnik areneb, nii nagu arhitektki,  ainult reaalsete tellimuste najal. Ja sellega on täielikult vabas Eestis nii nagu on – pronksiaja ( ja nõukogude aja )  lõppemine  avas skulptuurile,  mis suures osas installatiivseks ruumiseadeks  oli transformeerunud,   enneolematud kunstilised vabadused, kaasa arvatud vabadus kunstitegemine selles formaadis  üldse lõpetada. Viimase 15 aasta arengud ja näitusepilt ongi skulptorite  kohanemisraskuste draama tunnistajateks, kõrgesti koolitatud pronksi-ja kivimehed on näitusepildist  taandunud nii Tallinnas kui Tartus, „radikaalse“ kunstinooruse jaoks jääb  aga  Eesti Kunstakadeemia lõputöö  üldjuhul  elu professionaalseimaks ja ambitsioonikaimaks loominguliseks aktiks.

Kõike  seda võiks teada, et Mikoffi  kunstilist kangelastegu  Tartu Kunstimajas täiel rinnal nautida ja kohaspetsiifikale pihta saada. Sest kontekstuaalse kohaspetsiifilisuse valdamises on Mikoff häirivalt tugev. Ka Hämariku  pastiši puhul – vaatamata kõigele, mida selle Tallinna linna 2004 aastal püstitatud ainukese avaliku monumendi kohta  on arvatud.

Mikoff diagnoosib  läbi figuraalsete lahenduste alati ka konkreetset aega, seega paratamatult  kaduvat aega. Sõltumatute, tugeva karakteriga meeskangelaste asemele, kuhu ta oma karakteerse stilisatsiooni kaudu isikliku, tihti ka mitmetimõistetava hinnangu sisse kodeeris (olles siin üllatavalt täpne oraakel olnud, keegi Mikofi „poistest“ pole palju oma kunstilisest maatriksist kaugenenud ), on tulnud anonüümses kipsivalu tehnikas, eranditult naistest koosnev  „valutavate“ tegelaskujude galerii: kunstiteadlane Reet, sisekujundaja Ene,  kujunduskunstnik Maile, skulptor Anu jt. Lõhnab soolise diskrimineerimise järele, standardid naiste kujutamiseks on  tal aga tõesti hoopis teised. ( Feminismi plakatilikkusega pole Mikoffil mingit seost,  see kark otsitaksegi tavaliselt välja nõrga kunsti upitamiseks.) .

Mikoffi tööd on  keerulised, paralleellugudest ja tähendustest tiined, ma arvan et lõplikus kunstilises tulemis  pole modellide vägisi kaasatiritud elulugudel palju kaasa lastud rääkida,  kuid kes see ikka tihkaks ära öelda tuntud skulptori meelitavast kutsest tripile igavikku! Mikoff  on nad reality-st välja lõiganud eelkõige oma riituste tarbeks ( „tulge jah oma riietega“, ma ei tea kuidas Mikoffil see korda on läinud! ), tõelise nais-Frankensteinina  on ta varustanud nad oma kätega ( kipsvalus käte jäljendid on ta „juhuslikult“ võtnud endalt ).  Laiadest riidepaanidest klapitatud omaruum loob seelikus figuuride ümber teatud vaatajadistantsi. Sünkroonsusetaotlusest barokile omase dünaamikaga räägib kõrvaltoas seinale lastav programmiline video seelikute liikumissimulatsiooniga.  Kipsvalgetesurimaskisarnastetardunud nägudega žestikuleeriv zombielik Reet (Varblane ) on rüütatud plüüšist naeruväärsesse karumõmmivesti, koos Ene (Ammeriga )  näitusesaalis peremehetsedes võtavad  nad nõudlikke dirigendipoose.  Lahendus, mis Pärnu Kontserdimajas 2004 aasta “Kunstisuvel” hoopis leebema tulemuseni jõudis, on kunstiliselt mõjult nii tugeva kontsentratsiooniga, et Tartu Kunstimaja suur saal paarisseadeldisele ilmselgelt kitsaks jääb. Kuuldavasti näeb seadeldise remix-i peatselt ka Tallinna Kunstihoone suures saalis.

Kuhu Mikoffi lavastatud autoriteater välja viib, on hetkel raske öelda. Näen siin  küpse kunstniku muutuvat, work-in-progress projekti.

Kõrvalsaalis nähtavad julkjuustega sisekujundaja Maile ja skulptor Anu ootavad eyes-wide-shut –stiilis tardunud silmil oma etteastet.

Ja veel. Heal arhitektil, heal muusikul, heal skulptoril ei ole vanust. Louise Bourgeoise sai maailmakuulsaks peale 80 eluaastat.

Mare Mikoffi näitus “Ene, Reet ja …” Tartu Kunstimajas, kestab kuni 6. veebruarini.